Astroloogiline mõtteviis

Astroloogiline mõtlemine lähtub põhikontseptsioonist, et meie päikesesüsteemi taevakehad, nende liikumised, asendid, tiirlemisrütmid ja vastastikused aspektid - nurgad, mis neil üksteise suhtes tekivad, - moodustavad pidevalt muutuva jõudude ahela, mis mõjutab Maad ja selle elanikke. Planeetide liikumine toimub kinnistähtede taeva taustal ekliptikas, mis jaguneb kaheteistkümneks sodiaagimärkide nime kandvaks osaks. Horoskoop vahendab meile graafiliste sümbolite kaudu planeetide konstellatsiooni mingil kindlal momendil (sünniajal) Maa mingi kindla koha (sünnikoha) suhtes. Astroloogia järgi ei ela inimene mitte üksnes geograafilises ja sotsiaalses keskkonnas - loomulikult on needki tähtsad -, tema määravalt tähtsa kosmilise keskkonna juurde kuulub ka Maa seos taevakehadega.

Kui tunneme sodiaagimärkide ja planeetide ning aspektide ja planeetide erinevate asendite pärimuslikku sümboolset tähendust ja mõju sodiaagimärkides ja horoskoobi nõndanimetatud majades või väljadel, siis on meil olemas kõik elemendid, et horoskoop funktsioneeriks. Kõiki neid elemente sisaldava horoskoobi individuaalne, iga kord uue, erineva konstellatsiooni ja rõhuasetusega äraseletamine on interpreteerija kogemuste, teadmiste ja oskuste, kombineerimisvõime, intuitsiooni ja "läbilaskvuse" küsimus. Paratamatult sõltub horoskoobi tõlgendamine tõlgendaja isiksusest.

Astroloogiline mõtlemine teostub analoogiate ja sümboolsete vastete kaudu. Inimesel, kes on harjunud kausaal-mehhanistliku abstraheeriva mõtlemisega, on sellisele mõtlemisele üldjuhul raske ümber orienteeruda. Ta on eksiarvamusel, et astroloogiline mõtlemine on puhtassotsiatiivne mõtlemine, mis seostab suvaliselt juhusliku samasuse või ajalise kokkulangevuse alusel asju, mis tegelikult ei ole seotud, ja teeb sellisest seostamisest järeldusi. Ta ei suuda näha sellistes mõtteprotsessides mingit loogilist või kausaalset printsiipi ja tembeldab sellise mõtlemine teaduseelseks või -väliseks, teadvustamata, et tema enda mõtlemisviis on vaid üks võimalike hulgast; see mõtteviis seab talle piiranguid, mida võiks ehk mõne muu mõtteviisiga ületada.

Püüan nüüd selgitada astroloogilist mõtteviisi näite abil. Võtan selleks ühe planeedi horoskoobi paljude elementide hulgast. Iga planeet, nagu juba mainisin, sümboliseerib mingit kindlat printsiipi, teatud loomejõudu ja tal on meie terviklikus päikesesüsteemis oma kindel funktsioon. Seda võib võrrelda näiteks mingi organi funktsiooniga inimese organismis kui tervikus. Sellise loomejõu mõju sõltub meediumist, milles ta avaldub. Järelikult on planeedi mõju küll alati vastavuses planeedi olemusega, ent iga kord on tegu erinevate nüansside ja erineva intensiivsusega. Lisame siiagi võrdluse. Soojusenergia jääb alati soojuseks, aga vastavuses meediumi (vastuvõtja) ja intensiivsusega on tal erinev toime: vesi aurustub, puit põleb, metallid sulavad, orgaandine elu areneb edasi või hääbub - kui soojust on higa palju või ei ole üldse.

Tuleme planeedi juurde tagasi. Astroloogias tuntakse loomejõudu, millele omistatakse selgepiirilise tihendava kokkutõmbe funktsioon - see on Saturnil. Analoogiliselt teiste loomejõududega on Saturnilgi topeltaspekt. Vastavalt kosmilisele konstellatsioonile võib Saturni mõju olla harmooniline või disharmooniline, liiga tugev või liiga nõrk. Pidagem silmas selle planeedi põhiprintsiipi, kontraktsiooni ja kohe saab selgeks, et Saturn vahendab stabiilsust, vastupanujõudu ning sümboliseerib järelikult kestvuse elementi. Analoogiliselt edasi mõeldes saab selgeks, et kui see jõud on ülemäära tugev, põhjustab see kõvastumist, tardumist, aeglustumist, psühholoogihses mõttes püüdluse saavutada stabiilsus, muutumatus; selle jõu nõrkus põhjustab seevastu kindluse ja vastupanujõu vajakajäämist - vastuvõtlikkust tugevatele võõrastele mõjudele.

Pealegi tunnetatakse seda printsiipi kõiges, mis on suunatud kestvusele ja olemasoleva säilitamisele, äärmistel juhtudel liikumatuses või eluvaenulikus püüdluses anorgaanilise rahu järele.

Kujutleme nüüd selle printsiibi mõju nähtuste maailma erinevail tasandeil; mina piirdun siinkohal inimesega.

Füüsikalises mõttes vastab sellele jõule kõik see, mis annab kehale toe, kindluse ja piiritleb seda: luustik, tugi- ja sidekude, keha kattev ja kaitsev nahk ning karvad; samuti kõik see, millest on kinnistunud seadus ja struktuur, otsekui tardunud elu, muutumatus - juurdunud refleksid ja reageerimisviisid. Kinnistavate mõjude rohkus põhjustab orgaanilises maailmas lupjumist ning bioloogiliste ja orgaanilisee protsesside aeglustumist, nende vähesus aga side- ja tugikoe ning kaitsva pealispinna (nahk, karvad) nõrkust.

Jätkakem oma mõttekäiku. Hingelisel tasandil vastavad eelkirjeldatud printsiibile samuti piiritlevad ja kindlustavad küljed või hoiakud: tagasihoidlikkus, kinnisus, kindlameelsus, truudus. See peegeldub ka suhtumises omandisse, kokkuhoidlikkuses ja askeetlikult vähenõudlikes seisukohtades. Saturni mõju ülemäärasus põhjustab järelikult karmust, rangust, jäikust, järeleandmatust, tõrjuvust; tagasihoidlikkus kujuneb trotslikkuseks, kokkuhoidlikkus ihnurluseks. Saturni mõjude vähesus väljendub seevastu järeleandlikkuses ning väheses vastupidavuses; inimesel ei ole piisavalt jõudu eemale tõrjuda teisi planetaarseid jõude või nende hingelisi vasteid. Saturni vastaspooluste jõud kasvavad ülemäära tugevaks ning hakkavad ohustama kogu organismi kindlust ja püsivust.

Vaimsel tasandil avaldub see printsiip vastavalt vastuvõtjale keskendusvõime, põhjalikkuse, selguse ja lihtsusena, samuti kausaalgeneetilise, süstemaatilise mõtteviisi eelistamises. Kui Saturn teiste printsiipide üle domineerib, põhjustab see preservatsioone ja paindlikkuse vähesust. See võib viia minevikuga seotud kordamissunduseni, dogmaatiliste, jäikade iseloomujoonte kujunemiseni, teiste õpetuste eiramise ja elukaugete doktriinideni - nii võib Saturn saada elu eitavaks printsiibiks. Saturni liiga nõrga mõjuga kaasneb keskendusvõime nõrkus, struktureeriv-süstemaatiliste mõtteprotsesside puudulikkus jms.

Siin loetletud mõjusid ei ole kuigi raske edasi diferentseerida. Kui analoogilist mõttekäiku jätkata, saab selgeks seegi, et Saturni tugev positsioon "annab" inimesele pessimistlike joontega, valdavalt melanhoolse temperamendi. Pessimistlikud jooned võivad olla nii tugevad, et hakkavad põhjustama elu suhtes vaenulikke ja eitavaid hoiakuid. Kõik mõeldavad võimalused sõltuvad Saturni positsioonist ja aspektidest horoskoobis.

Astume veel ühe sammu edasi ja esitame küsimuse, millised on Saturni mõjud kollektiivis. Animistlikul ajastul peegeldus see tabudes, tahet piiravates käskivates ja keelavates riitustes ja tavades, mis on justkui kollektiivi hingelised struktuuriseadused ning mille eiramine on seotud hirmuga karistuse ees. Müütide ajastul oli see printsiip projitseeritud jumalakujudele nagu Kronos-Saturnus, kellele omistati ühelt poolt põikpäisust, karmust ja külmust, ent kes teiselt poolt olid traditsiooni hoidjad, olemasoleva säilitajad - selles väljendub jällegi Saturni printsiibi omadus - säilitamine ja (kaua)kestmine.

Kristlus jättis antiigi jumalad aupaistest ilma, Saturn omandab üha rohkem saatanlikke jooni, temast saab kurjuse kehastus. Astroloogias väljendub see nii, et teda hakati nimetama pahategijaks, paharetiks. On mõistetav ja loogiline, et eespool loetletud Saturnist tulenevad omadused kätkevad selliseid võimalusi: Saturnist lähtuv soov kõigest kinni hoida kasvab, äärmistel juhtudel tekib sellest kõike pärssiv hirm, egotsentriline püüdlus saada võimukaks ja rikkaks, mis on eluvaenulikkuse mõttes kahtlematult seotud kurjaga. On täheldatav veel üks aspekt: Saturnus saab vikatimehena surma sümboliks - kreeka mütoloogias lastakse Kronosel oma vastsündinud lapsed ära süüa. Need kõik on veenvad näited selle printsiibi elu eitava, kõike noort, uut, tekkivat hävitada püüdva külje kohta.

Teaduse ajastu avastab ja kirjeldab Saturni printsiipi-loomejõudu sellistes kontseptsioonides, nagu gravitatsioon, mateeria püsivus, energia jäävuse seadus füüsikas, päritavuse seadus bioloogias, kordamissundus ja kaasasündinud käitumisskeemid psühholoogias.

Filosoofias on saturnliku värvinguga determinismi ja fatalismi, absoluutse ja predestineeritu kontseptsioon ning kristluses ehk teoloogias pärispatu mõiste.
Kõigile neile mõjudele on iseloomulik saatuslikkus, kindlaksmääratus, lõplikkus ja paratamatus; "punane niit", mis kõiki neid loetelusid ühendab, on antu ja kujunenu säilitamise idee, mis võimaldab kestvust ning samas sisaldab ka piiriseadmisi ja paratamatust. Niimoodi saab Saturn meile reaalsuse ühe külje esindajaks. See sümboliseerib eelkõige meie sõltuvust reaalsuse muutmatutest asjaoludest ja seadustest, sellest, millega meil tahes-tahtmata tuleb leppida ja võibolla saab sellest seosest tuletada selle seose vanaduse ja surmaga kui viimsete paratamatute reaalidega.

Me kõik oleme kogenud kalduvust olemasolevast kinni hoida, seda säilitada ja kindlustada ning teame, et hirm kaduvuse ja muutuse ees võib ülisuureks minna. Siis hoiame elu voolust kõrvale ja meid ähvardab oht tarduda, seisma jääda. Kui selles suunas lõpuni mõtleme, siis peaksime - üksnes sellest printsiibist mõjustatuna - püüdma kõigest muutumatult kinni hoida. See oleks samavõrdne tagasipöördumisega anorgaanilise juurde, surmaga võrduvasse liikumatusse ja muutumatusse rahusse. Teisest küljest vaadates - selle printsiibi kadumisel oleksid katastroofilised tagajärjed: piiramatu lõdvenemine ja piiride kadumine kutsub esile kaose. Kui see printsiip on ülimalt tugevaks saanud, võib see meie kätte anda tarkusetera, mis seisneb meie sõltuvuste ja paratamatult vajaliku äratundmises ning aktsepteerimises.

Ärgem komistagem, seostades kehalisi, hingelisi ja vaimseid seoseid planeetide nimedega; need on sümbolid, milles kokkukuuluv kokku langeb ja mida kokkukuuluvuse tõttu koos vaadeldakse. Siin on tegu kokkukuuluvusega mitmetes erinevates ilmingutes avalduva idee mõttes. Seni, kuni käsitleme mateeriat, energiat, hinge ja vaimu täiesti eraldiseisvate nähtustena, ei suuda me astroloogilist, sümbolitel põhinevat mõtteviisi ega väidetavaid astroloogilisi seoseid mõista. See on aga üksnes üks mõtlemisvõimalus. Kas ei tuleks arvata, et astroloogia on pärit niisugusest mõtlemisest, mis ei olnud veel neid lahterdavaid piire tõmmanud? See tähendaks revolutsiooni meie praegustes mõtlemisharjumustes. Sellise mõtlemise korral ei oleks vähimgi probleem vaadelda mingit kindlat printsiipi meie eksistentsi kõigil tasanditel avalduvana, ja see, mis näib olevat meie mõtlemisele lubamatu piiride segiajamine, vastaks ehk teadmisena reaalsusele rohkem. Kui loodame, et leiame tulevikus võimaluse mõista astroloogilisi õpetusi, siis tähendaks see distantseerumist meie tavapärasest mõtteviisist; sellise eemaldumise saavutamiseks oleks tõenäoliselt vaja palju aega.

Võime täheldada veel üht astroloogilise ja kaasaja loodusteadusliku mõtlemise erinevust. Astroloogiline mõtlemine käib ajaga kaasas, ent abstraheeriv mõtlemine püüab ajafaktorit mitte arvestada, seda kui segavat faktorit elimineerida, sest see otsib ajast aega objektiivselt kehtivat, absoluutset. Nii näiteks jääb Saturn sellise mõtlemise korral üheks ja samaks Saturniks talle omistatavate igal ajal kontrollitavate omadustega (suurus, kaal, tihedus, trajektoori elemendid jne). Ka astroloogilisele mõtlemisele jääb Saturni printsiip, tema idee, küll samuti konstantseks, aga reaalsuses on Saturn sellise mõtlemise korral alati olemas vaid muutuvate konstellatsioonide raames, mis saturnlikku printsiipi pidevalt modifitseerivad ja selle mõjustusi varieerivad. Nii vastanduvad Saturni määratletud füüsikalistele, keemilistele ja astronoomilistele omadustele loodusteadustes Saturni printsiibi üha uuenevad modifikatsioonid astroloogilises mõtlemises. Loodusteaduslik mõtteviis otsib olemise pidevas muutumises ajatult kehtivat, astroloogiline mõtteviis seevastu püüab hoomata aja jooksul muutuvat ning mõista selle mõtet ja eesmärki.

Sümbolitel ja analoogiatel põhinevale mõtlemisele on olulised ja tähenduslikud nähtused, mis puhtkausaalset mõtlemist ei huvita, mida selline mõtteviis tähelegi ei pane. Sümbolitel baseeruv mõtlemine otsekui võtaks paljusid loodusteaduslikule mõtlemisele juhusliku või tähtsusetuna tunduvaid asju sõna-sõnalt, neile suurt tähtsust omistades. Kui laps võtab mänguasjade kastist vanemate kujud ja asetab need nii, et ema jääb kaugele, isa aga lähedale, siis on see psüühiline väljund, mis näitab, kuidas ta oma vanematesse suhtub, mitte mingi tähtsusetu juhuslikkus. Kui magaja istub unenäos laua ääres kellegi vastas, ei ole see mis tahes konstellatsioon, vaid sümboliseerib unenäo nägija tüli selle isikuga, kes pealegi võib olla osake temast endast. Kui südame- ja kehatelje vaheline nurk on samuti 23 kraadi 27 minutit nagu ekliptika ja ekvaatori vaheline nurk, siis väljendub siin sümbolitel põhinevas mõtlemises makrokosmilise peegeldus mikrokosmilises, mitte mingi tähtsusetu juhuslikkus.

Astroloogiline, sümbolitel põhinev mõtlemine avab meile pildi maailmast, milles meie päikesesüsteemi arvud, ajad, ruumid, rütmid ja aspektid äkki elavnevad ja mõtte omandavad. Meie silme ees kerkib orgaaniline moodustis, mis on täis osade omavahelisi seoseid ja osade seoseid tervikuga. Kui absolutiseerime sümbolitel põhinevat mõtlemist, võime sattuda seoste otsimise maaniasse; kui peame ainuõigeks kausaal-mehhanistlikku mõtlemist, satume lihtsustamisohtu. Need kaks mõtteviisi ei tohi teineteist välistada, vaid peavad teineteist vastastikku täiendama.