Artikkel astroloogiast.

Kõigepealt soovin tänada kõiki küsijaid.

Kui selle ettepaneku Delfilt sain, mõtisklesin pisut ja otsustasin vastu võtta.

On see ju parim viis teada saada, mida siis minult ikkagi küsitakse täna ja siin sellel pika ajalooga ja palju vaieldud teemal.

Esitatud küsimuste läbi tuleb vägagi selgelt esile asjaolu, et võti astroloogia mõistmiseks on temasse süvenemises.

Ilma süvenemiseta on pea võimatu tema olemust tabada.

Väga palju seostatakse astroloogiat ennustamisega.

(Järgnev ka vastus neile, kes oma küsimuses seda teemat puudutasid.)

Ometi ei ole see mitte olulisim võimalus mida astroloogia pakub.

Asjaolu, et ta seda võimalust tõepoolest pakub, ei ole ka nii haruldane või ainult astroloogiale omane.

Iga põllumees võib linnamehele, kes oma porgandiseemnega tolle saatuse üle pärima tuleb, öelda, et kui kevadel mulda paned, siis sellest tuleb porgand või iga kogemustega automehaanik võib ilma suurema vaevata öelda, kui kaua selle autoga sellises olukorras veel sõita saab.

Kogemustega arst saab sageli väga ruttu pildi patsiendi olukorrast.

Millise iganes ala kogemusega meistri käest saab etteulatuvat nõu.

See ongi kogemuse suurim kingitus - protsessitunnetus ja selles sisalduvate tsüklite sügav mõistmine.

Ometi jääb valik alati küsijale endale - võib ka seemet mitte mulda panna.

Astroloogia puhul oleks see oskus tajuda taevamehaanika rütme ja tsüklilisust ja tunda ära vastavad seosed omaenda ning ümbritseva igapäevaelus ja selle erinevates ilmingutes.

Nende tsüklite sõnumid.

Astroloogia võimaldab soovi korral õppida tundma ja kooskõlastama oma tervikolemuse erinevate tsüklite toimet.

Vaadelda läbi väga erinevate vaatekohtade oma järjest muutuvat positsioneerumist elukarussellil.

Annab võimaluse justkui kasutada oma elus rohkemate "seieritega" kella ja kuitahes ahastamapanevalt luuleliselt see ka ei kõlaks - õppida seeläbi tantsima sujuvamalt oma elutantsu ning selle sõnumit eelkõige enda jaoks selgemalt teadvustada.

Paremini aru saada just enda ja oma suhete olemusest, mitte niivõrd parameetritest.

Tegelikult on see ka tervikutaju ja elu erinevate kujude, rollide, ilmingute, ametite jne ühtsuse mõistmise võimalus.

Kuidas see täpselt toimub?

Jah. Siin on veel avastamise ruumi ilmselt pikalt ja paljudele.

Mis on selle mõju kandjaks?

Mis tema saatjaks ja vastuvõtjaks?

Veel segasemaks läheb asi siis kui küsida kus...?

Külgetõmbe ja tõukumise lõputud variatsioonid tasakaalukeskme ümber?

Kuidas ja kust seda leida, kui tunnistada ennast siiski enamaks kui vaid mehaaniliseks ilminguks?

Vanad indiaanlased on lausunud:

/Esmane rahu - see kõige tähtsam - on see, mis tuleb inimeste hinge siis, kui nad mõistavad oma suhteid ja ühtsust ilmakõiksusega ning kõikide selle vägedega ja kui nad taipavad, et ilmakõiksuse keskpunktis eluneb Suur Vaim ning et õigupoolest on too keskpunkt kõikjal, see asub igaühes meist./ 

Need rütmid kajastuvad nähtavas aga kanduvad ka silmaga nähtamatule.

Sealt edasi juba üksnes aimatavalt tajutavate tsükliteni.

Mäletan kuidas üks mu parim sõber kunagi ammu, peale üht üliränka elulööki istus minu köögis põrandal ja tõmbas nukralt suitsu ning lausus - ma pole kunagi uskunud, et mingi hing olemas on aga ta on praegu nii haige... Küsisin - tõsiküll tollal omast arust nalja visata tahtes -et kus ta sul haige on ja tema vaatas mulle ehmatavalt pikalt otsa ning lausus: "See ongi kõige hullem, et ma ei tea, muidu läheks ja aitaks teda".

Inimene elab ja toimetab maa ja taeva vahel ja on läbi aegade tundnud huvi ja vajadust neid mõlemaid tundma ja kasutama õppida.

Tõsi!

Aegu tagasi oli ta enam kimpus välise elu heitlikkusega.

Seetõttu ka varasem astroloogia, mis mõneti veel tänagi idapool maakera, sealsetes eluraskustes oma rolli just sel moel täidab, pühendus tõepoolest hoiatustele kõige murrangulisemate ja kriitilisemate sõlmpunktide eest aja ja ruumi suhetes ning püüdis inimest eelkõige praktilist laadi valikute juures nende eest kaitsta.

Mis sest, et  kaitsmine vahel kuulajas hirmu kasvatas, nagu tundmatu ja määramatu puhul sageli juhtub ning pigem kurja kuulutamisena kumises.

Mis on  kasu teatest, et sein läheneb, kui sa ei oska pidurdada?

Ka kuulutajate enda nauding oma kuulutustest on üks võimalike libedate lahenduste koht  olnud - nii raha kui tarkus teevad hõlpsasti purju selle, kes arvab neid omavat...

Täna ja eriti läänepoolkera väliselt turvalistes ja kaitset pakkuvates tingimustes - mateeria omadusi juba piisavalt hästi teades ja kasutades, on aga kummaline "vaenlane" hakanud üha sagedamini ennast ilmutama seestpoolt... depressioonid, mõttetus, enese kaotamine suhete ja kontaktide ja muu sebimise süvenemisvõimetutes rägastikes.

Justkui taas tuleb juurde neid, kes tõstavad mingil hetkel pilgu taevasse, sest maine elu on taas raske - masune selline.

Kasvõi selleks, et pilk puhkaks ja hing saaks hetkeks rahu.

Inimese elu on ju vaid hetk võrreldes universumi ajalooga - aeg on napp ja parim viis seda kasutada on olla tänulik kõigile eelkäijatele nende töö eest ning tunda siirast huvi ja armastust selle vastu, mis huvitab sind ennast.

Kas ei võiks selleks kõige muu hulgas olla ka taevarütmide ja tsüklite keel, mis on tänini üsna seletamatu ja ometi võlunud inimkonna innukamaid otsijaid juba aegu tagasi?

Mateeriat - ka pisimat silmaga nähtavat on ju täna võimalik tõepoolest päris usaldusväärselt mõõta - ta on küllalt püsiv ja sedalaadi tarkusi on tõesti kõige targem pärida teadmiste ja kogemustega õpetajatelt selles vallas nagu seda on teadlased ja teised oma ala meistrid.

Sedalaadi teadmised on toetavad ja seda igas asjas - just samuti nagu keha toetab inimest igati kõigil tema otsingutel.

Olgu need tundeelus, taevas või maapeal.

Need mõjud aga, mis seda mõõdetavat mateeriat hingestavad ja liigutavad on ikkagi märksa mõõtmatumad  ja allumatumad kui inimene vahel sooviks (oh, kui ta vaid teaks, et selles peitub vast tema suurim eluline vedamine...)

Samalaadne on lugu ka inimese siseeluga/hingeeluga/tundeeluga/vaimse eluga või kuidas keegi tahab seda nimetada.

Siin teebki keerukaks asja see, et olulisim õpetaja asuks justkui seespool.

See õpetaja on  äratundmine.

(See on osalt ka vastus neile, kes kurtsid astroloogiaalaste autoriteetide puuduse üle kuigi õigupoolest õpetatakse astroloogiat ka täna maailma erinevais paigus: http://www.professionalastrologers.co.uk/membership.htm)

Vaatamata kõigile pingutustele on ju asju, mis jäävad kõige otsesemas mõttes mõõtmatuks ja pole ilma koomiliseks muutumata  õigupoolest ka korralikult tõestatavad.

Nagu näiteks asjaolu, miks just see naine on mulle õige (just äsja olevat inimkonda tabanud kurb avastus, et polevat naisel ka G-punkti, mida vajutada, et käima läheks.

Miks ma olen õigupoolest kurb või õnnelik, miks ma selles majas, tänava lõpul, tunnen kõiki inimesi aga sellest teisest majast, mis mulle ometi lähemal ja millest sageli möödun, pole näinud isegi kedagi väljumas.

Miks mõne inimesega tunnen otsekohe äratundmisrõõmu ja teine jääbki võõraks ka pikema aja vältel ühes ruumis koos töötades ja ometi igapäevaseid asju koos lahendades?

Miks astroloogia toimib kuigi mina seda seletada ei oska ... jne.

Astroloogia on võimalus õppida tundma ja teadvustama selles samas raskesti mõõdetavas pooles teatavat tsüklilisust - just toetudes neile "maatükkidele" seal taevas ja nende tsüklilisele liikumisele.

See on võimalus viia ühendusse oma igapäevaelu sündmused ning äratundmised ja nende tsüklite tasakaaluliikumine.

See on tegelikult lakkamatu sisemine süvaotsing ja see mida otsitakse on kooskõla ja sellest tulenev äratundmisvõime.

Erinevate tasandite vaheliste seoste ja nende koostoimimise otsimine.

See on eelkõige iseendale ja seda selleks, et olla tervem ja kooskõlalisem just iseendana maailmas elades - oma suhetes, nendes sageli päris hästi varjatud tähendusrikkust tabades.

Ka looduse ühtse tasakaalustatud toimimise mõistmiseks käepärane tööriist.

Siin ei ole olulisimaks leiuks õige ja vale vastuse leidmine faktilises plaanis - kõige vähem kelleltki väljas.

Faktid ilmnevad pigem koos äratundmisega, mis on alati individuaalset laadi elamus.

Samas on igaühe äratundmine neis asjus väärtuslik täiendus teistele.

See ongi see pärand, mis kõigile astroloogiahuvilistele täna kasutada, et ära tunda neis sisalduvaid ühendavaid printsiipe.

Astroloogias on mateeria ja vaimu lõpmata huvitava koostoimimise saladuste avastamise võimalus.

Sünnikaart on nagu algne positsioneering - sinu lähteasend - välja ilmumise aeg ja koht kõige ümbritseva suhtes ja sellest lähtuv edasine kulgemine erinevate tsüklite koosmõju arvestades ja interpreteerides.

Sinu elu kulgemine on nende tsüklite kaudu lihtsalt vaadeldav ja tõlgendatav.

Seda muidugi alati vastavalt vaatleja enda huvi sügavusele, teadmistele ja tajudele.

Sageli aetakse astroloogiast kõneldes segi mõjutamise tähendus

välise tahte või jõu meetodil(kas planeedid mõjutavad mind ja mul ei ole vaba tahet?)

tasakaaluliikumisele omased mõjud tasakaalustatud dünaamilises tervikus.

See mõjutamine on midagi säärast, nagu talv ja suvi taanduvad ja tungivad teineteisele peale tervikaasta tsüklites andes seeläbi märkamatult ka teineteisele tähenduse.

See ei ole midagi eraldiseisvat(egoistlikku) nagu seda inimeste vahelistes mõjudes vahel ette tuleb.

See on pigem neid ühendava terviku tasakaaluliikumisest tulenev mõju, mida taevakehad kui selle liikumise sõlmpunktid  peegeldavad ja kannavad.

Need mõjud järgnevad teineteisele umbes samal moel nagu aastaajad.

Suvi ei ole kevade "eriline heategija kellele kevad peab kõvasti välja tegema" (kuigi nii see tõesti välja kukub...) ja sügis ei tee suvele lihtsalt "kadedusest ära" isegi kui pealtnäha võiks nii paista.

Nii on ka muude astroloogiliste mõjude toimimisega aga selle vahega, et suur osa neist ei ole nii silmnähtavad.

Nende mõjude mõistmiseks on vajalik teadvustada osade taga olev tervik ja selle toimimine.

Ka inimene on tervik osade kaupa toimetamise taga - seda me olemegi harjunud nimetama terveks inimeseks.

Terve olemine ei käi kellegi arvelt vaid pigem kõigi hüvanguks.

Erinevaid tsükleid  tervikusiseses liikumises sümboliseerivad ka taevakehad ja inimene saab seda nende kaudu mõistma õppida kui ta seda soovib.

Kaugemate taevakehade avastamiseks on teadus teinud läbi pika ja tänuväärse rännaku, et meie silm nendeni ulatuks.

Kasutagem siis seda tööd ja lugegem neilt avastatud planeedirütmidelt nii ridade järgi kui ka "ridade vahelt".

Seegi pigem rikastab kui kahjustab kedagi, sest kes iseseisvalt mõtleb, sellele on ka pettus võimaliku õnnestumise allikaks - sedalaadi inimestest saavad näiteks detektiivid ;)

Astroloogia on niisiis ka suhteõpetus, ajas ja ruumis kulgemise õpetus, vormide käitumise õpetus ajas kulgedes, oma koha leidmise õpetus(eneseteostus) suurema terviku rütmides (maailmas) ja õpetus sellest kuidas toimib terviku tasakaaluliikumine läbi erinevate olemise tasandite.

Et ka "hing" võib vahel "täis" saada, mitte ainult tassid ja muud maised anumadJ

Astroloogia on mõneti nagu kell aga väga mitmedimensiooniline ja just samuti nagu kell meie seinal on absoluutselt ohutu nii lapsele, teadlasele, skeptikule kui ka nõiale, nii on seda ka astroloogia.

Samas asjaolu kuidas seda kella kasutatakse, märgatakse ja tõlgendatakse - eriti neid "seiereid", mis ei ole nii ilmselgelt silmaga nähtavad nagu meie tänase kella omad - kahe kõige silmnähtavama taevakeha, Kuu ja Päikese, rütmidest kantud - on iseasi.

Nii ongi arusaadav, et ka astroloogiat annab, nagu iga muudki asja, kasutada mitmel erineval moel - sealhulgas ka hirmutamiseks, ähvardamiseks, ennustamiseks, enesetähtsustamiseks vms.

Kasutuse määrab ikkagi  kasutaja ja eks võimaldab ju ka meie armastatud emakeel nii poeesiat kui ka ropendamist...

Astroloogia on mõneti nagu tants, milles on väga olulisel kohal hea tehnika ja täpsed liigutused, lihastöö ja rütmitaju (ehk siis astronoomia kui taevane anatoomia).

Selleks aga, et lugeda välja selle tantsu sõnum, peab sellele ka tähelepanu pöörama - peab kõigepealt tahtma seda näha ja ometigi jääb see isegi väga hea tantsija puhul (kes teaks  paremat tantsijat universumist?) üksnes aimatavaks.

Pealegi - me ei istu paraku mitte kõige paremas loo�is ka, et näha kogu selle tantsu dünaamikat korraga... sellest ka need teleskoobid ja mikroskoobid...

Inimene on läbi aegade igatsenud seda tantsu näha...

Nii et nende juppide järgi, mida inimlaps periooditi näha on saanud, selle tantsu tähendust aimata on arusaadavalt üsna keerukas ettevõtmine - olemuslikult osaleme selles tantsus aga lakkamatult  ja kõige täiega.

Ma ei kujutaks tõttöelda ette, et 5 aastat hindele 5 õppimist  ka parimas ülikoolis ja parima õpetaja käe all selle oskuse suudaks anda.

Pigem tuleb siin pikka aega ja rahulikult kogu südamest maad mööda kõndida ja lootusrikkalt  kosmost vahtida, et see keel sind enam-vähem arusaadaval moel kõnetada võtaks.

Kes aga ei süvene tantsija tantsu vaatlemisse, selle jaoks jääb ilmekaimgi tants ikka tühikargamiseks...

Arvata, et Universum tegeleb tühikargamisega on ühe inimputuka jaoks, kelle jalg selles tantsus vaid hetkeks maha saab, muidugi pisut ülbe, et mitte öelda lapsik...

Jah - igal liikumisel on lisaks mehaanikale ka sõnum - isegi siis kui me seda esmapilgul ei märka ja see sõnum ei tulene mitte niivõrd vaatleja või selle saatja tähtsusest või tühisusest, vaadeldava füüsikalistest omadustest või parameetritest, kui sellest, et see mida  näed on sulle üsna mitmes plaanis mõtisklemiseks mõeldud - see on võimalus mitte ainult ühes plaanis millestki aru saada.

Millest? Eks siis ole näha.

Leian, et see on tegelikult piisavalt hea ja lugupidav vaatekoht.

Meie kõigi liikumine on ju (parimal juhul) mõtestatud ja see tuleb suuresti esile just läbi meie suhete kvaliteedi ja nende sügavuse mõistmise.

Siin tulebki omal moel abiks taevasügavuse mõistma õppimine.

Sedalaadi otsing arendab vaimu ja avardab hinge - nii ei muutu inimene lihtsalt ringi kõmpsivaks rahulolematuseks, kes mida aeg edasi, seda enam seda ka  enda ümber häirivalt märkama  ning väljendama hakkab.

Mina olen selle, ligi 20. aasta jooksul, mil astroloogia on mu tähelepanu köitnud, väga palju enda jaoks tõeliselt huvitavat ja väärtuslikku leidnud.

Väga tänuväärseid arusaamu ning äratundmisi nii endast, teistest kui ka mind ümbritsevast elust üldisemalt - kõige enam vast suhetest.

See on olnud äärmiselt rikastav.

See on selline omalaadne praktikum, milles elad igapäevaselt sees ja samas vaatled selle konteksti.

Ometi on seda mis arusaamatu ning avastamata jätkuvalt sama palju ja paljutki pole mu tähelepanu veel haaranud. Nii ongi hea.

Te küsite, et  kas tuleb maailma lõpp ja seda aastal 2012?

Hmm. See on huvitav küsimus.

Siin tuleks vast esmalt lahendada see, mis on kellegi jaoks maailm ja mida sel juhul võiks tähendada tema lõpp.

Seda, et iga lõpp on uue algus, oleme kogenud kõik, kel mõned aastaringid selja taga.

Maakera viskaks meie üle üksiti justnagu nalja - samas väljendades ka oma ülimat hoolimist, olles meie jaoks ümmargune - lõpmatuse ja lõppematu ringlemise sümbol mida mööda inimlaps saaks justkui lõputult vudida, valides üha erinevaid kiirusi ja suundi ja diameetreid ja pooli ja joostes ennast selle armsa ja ümara ema pinnal kasvõi hingetuks - otsimist ja leidmist siin jätkub - kaduma ei lähe - ikka kodus.

Jah. Ühel päeval inimene tavaliselt väsib ja tunneb end äkki justkui Kõrberändur tuntud sümbollugudest, kes otsib kõrbest kaevu ja vaatab ahastuses taeva poole...

Siis ta hakkabki tavaliselt igasuguseid imelikke asju uurima nagu astroloogia ja muu selline...

See tähendab tegelikult süvenemise algust oma hingeellu ja selle sisemise salapärase Õpetaja poole pöördumist, keda pole näha ja kelle autoriteeti ei kinnita õigupoolest justkui miski.

Kui see paljuräägitud ja ometi suuresti kahtlane äratundmise tunne välja arvata...

Astroloogia on niisiis sellel teel vaid üks võimalik ja käepärane spikker, mille arendamist inimkond aastatuhandete taga alustas,  kui ta nii palju ringi joosta veel ei jaksanud ja pidi oma eluga kohapeal ja märksa kehvemates oludes toime tulema.

Et siis maakera on ümmargune vaatamata sellele, et mateeria sümbol ja püsivaim struktuur on kuup.

Samas inimese mõtlemine on algul justnagu kandiline...mustvalge selline.

Mis sest et ümaras peas.

Vanemad kasvatavad last esialgu nagu muna, kes peaks olema ideaalne ja igal alal andekas.

Noor ilmakodanik ise on aga justkui selline õige ja vale vahet veerev kuubik... käib mööda niiti õiget sooritades ja valet vältides.

Kelle õiget ja valet?

Algul ikka iseenesestki mõista ümbritseva.

Kas selles on midagi valesti?

Ei ole ju.

Linnudki hauduvad lootusrikkalt muna, mille keegi niiske ja abitu peletis mõne aja pärast katki teeb, kui kõik hästi läheb.

Ainult võibolla selle vahega, et ei peksa oma tudisevat pojukest läbi kui too muna koorumise käigus ära lõhub.

Jah - liiga pikk lapsepõlv teeb need maailmavaate koored kole kõvaks ja koorujal on sageli juba lämbumine lähedal enne kui  sirutab tiivad...samas jällegi suurte lindude puhul ongi koored kõvemad ja aega läheb kauem ja see esimene kivina kukkumine - et kas saab enne maad tiivad lahti...

Just lugesin Ahvikotkastest kes kadumisohus.

Huvitav on see, et mida turvalisemaks, kindlamaks ja paremini ära mõõdetumaks läheb maine elu, seda enam hakkab see turvalisus külge ka mõtlemisele... õige ja vale,must ja valge,halb ja hea ja see kõik tuleb väljast ja peab justkui olema kinnitatud lipsu, pintsaku, prillide ja paberiga.

Me harjume toetuma välisele ka mõtlemises.

Öelge palun kuidas on õige!

Kui ennevanasti oli teadmatus ja hirm see, mis pani inimest tegema pööraseid valikuid, siis vahel näib, et hirmu puudumine tekitab jälle teatavat vaimset uimasust ja sellest tulenevalt mõnevõrra motoorseid valikuid.

Tekibki tasapisi selline omamoodi piitsa ja prääniku mõtlemine - või õigemini piitsa ja prääniku vangi jäänud mõtlemine.

Et tulebki uurida seda mida on hea uurida ja seda mida ei ole hea uurida nagu näiteks astroloogiat, seda ei tohigi uurida - isegi kui see on sulle sisuliselt huvitav.

Et teised ümberringi on kohustatud mulle alati õigeid vastuseid andma, mille sisusse ma ise ei pea isegi süüvima.

Veelgi toredam on uurida seda, mille kohta keegi juba teab õiget vastust.

Õiget poolt aina kasvataks ja teist poolt kahandaks ja kui sedaviisi piisavalt pikka aega mõelda võib tasakaalust välja minna ju küll - võib midagi koguni lõhki minna...

Mis see nüüd täpsemalt olla võiks? Vot ei oskagi öelda - julgen arvata, et see on sel juhul siiski maailmavaade, mitte pea...

Samas kas pole seegi äkki vaid sümboolne "seemnekest", mille seest pungub kaunis ja iseseisev mõtlemine nagu lill kevadel - kauaoodatud ning paljulubatud  "pungamaailma lõpp"?

Ühe järjekordse raskesti tajutava tsükli õnnelik ja loomulik üleminek, millest paljud kõnelevad ja vähesed ära tunnevad?

Üks järjekordne Maailma Lõpp.

Mida samas polegi ju nii kerge selgituse tarvis puust ja punaseks teha?

Nagu äratuskell!

Keegi lausub müstilise hääletooniga 2012 ja roidunud vaimud avavad segaduses silmad.

Ongi hommik käes ja toimetused ees.

Aga mõnele öeldakse et kui kohe üles ei tõuse siis lendad õhku... nagu lapsepõlves siis kui ei viitsinud kooli minna.

Igaüks, kes otsib, see ju riskib sellega, et ta ei tea, kust ja mida leiab.

Ka sellega, et ta ei tea kuidas selle leidmisega toime tuleb ja mida see talle tähendab, kuidas arusaamu muudab, ümber kujundab, täiendab - ongi nagu üks lakkamatu maailma lõpp ja uue algus.

Sellega on isegi võimalik harjuda.

On ju nii, et iga asi mille sisse sööd tuleb ka ära seedida, igast vahekorrast eluga võib midagi sündida. Iga leidmine on otsimise lõpp ja uue otsingu algus.

Muutumine ei ole alati turvaline ja tõeline armastus viib midagi alati ära ka...

Ka vaimne armastus elu vastu, ehk lõpmata otsiv vaim, riskib kogu aeg sellega, et kohtudes enda jaoks senitundmatu ja seletamatuga ei ole ta kaitstud oma vana maailmavaate lõpu eest. Ei ole ka kaitstud teiste mõistmatuse eest, ei pruugi olla varustatud autoriteetse kaitsekilbiga mõne tunnustatud institutsiooni poolt.

Aga see on ju läbi aegade nii olnud.

Niisiis pakun, et Maailma Lõpp tuleb - see tuleb kogu aeg nagu laineid mere poolt kalda suunas.

Aga jah.

Astroloogiliste rütmide kohaselt on ka mõni huvitav tsükli täitumine teoks saamas küll.

- seda märkis omal moel 2008. aasta lõpust Kaljukitse märki sisenenud Pluuto( kui teid siinkohal häirib astroloogidele omane keelepruuk, siis antagu see andeks - planeedi Pluuto tsüklid kirjeldavad teatavat laadi tühjenemise rütmi, mis sarnaselt sügisele looduses laseb kaduda sellel, mis on oma kasvutsükli lõpetanud).

See üleminek andis pisut aimu sellest, et Amburi perioodi vältel eelkõige interneti sünni läbi oluliselt piire kaotanud ja avardunud infovõrgustik on tekitanud mõndagi, mis ei mahu enam väga hästi, valdavalt enne seda kehtinud arusaamade toel loodud struktuuridesse (mõttevormid, seadusandlus, kontrollimehhanismid, suhtevormid, poliitilised struktuurid, rahandusstruktuurid, majandusstruktuurid jne) ja vajab seal mõningast kohendamist, tekitades erinevat tüüpi surutisi, mis ongi ju sisu ja vormi ebakõladele iseloomulik ilming.

- samuti on sel suvel vahetamas üpris tähelepanuväärsel moel märki Uraan - seostamist ja vaatenurkade muutust ja kaasnevat vaimset vabanemist kirjeldavaid tsükleid iseloomustav taevasümbol.

Seega võib oletada, et tänu meie Masuse Mateeria intensiivsetele pressidele on nii mõnegi inimvaimu sünnitegevus sedavõrd intensiivistunud, et otsivat vaimu ja sõltumatut vaimu, iseenda eest vastutavat vaimu ja ausalt oma arvamust avaldavat vaimu sünnib kõigile rõõmuks üha enam(kevad on pungade puhkemise aeg ).

Et oleks justkui vaimses plaanis palju lapsepõlve lõppu (Maailma Lõpp) ja iseseisvumist.

- 2011. aastal on ka Neptuun kui "hingeookeani" või ka alateadvuse lülitumise tsüklite peegeldaja, kes oma täisringi sooritab 164 aasta jooksul, jõudmas oma kodumärki - Kaladesse.

Pajatab seegi omal moel sellest, et üks äratundmiste laine oleks justkui veeremas inimkonna randa...

Sellel kõigel võib olla lõputult nägusid  - igaühele oma.

Ongi nagu lillede tulek kevadel või lumehelveste sügisel.

Võib aimata, et tasakaal mingis tsüklis on nihkumas sedalaadi ilmingutele soodsas või ebasoodsas suunas ja see toob kaasa nende ilmingute lisandumise või kadumise.

Sedalaadi ilmingute hulka kuuluvad ka ajastute iseloomulikud näod, põlvkondade iseloomulikud saatused, moevoolud, teadussuunad, inimeste tõekspidamiste arengud ja kõik muu samahästi nagu looduses valitsevad aastaajad.

Nendega on võimalik ja vajalik lihtsalt kohaneda ja taastada vastavas olukorras tasakaal nagu tantsijad seda ka keerukate piruettide ajal teevad.

Just praegu meenus äkki üks eriti täpse ja kaaluka tasakaalu sümboli kandja siinsamas Tallinnas.

Sellise noateratäpsuse kandja seisakus - Russalka.

Nii rasket musta kivi nii graatsilisena ja õrnana varbal seismas nähes ei pääse mõttest, et geenius oli tema looja A. Adamson.

Mitte ainult skulptorina vaid ka sümbolistina.

Et siis sellised mõtisklused maailmalõpu teemadel.

Astroloogia on  terviku ja tema tasakaaluliikumise õpetus.

Pidetud killud a�la  " Päev sobib Jääradele kurkide kasvatamiseks ja karusselliga sõitmiseks" on iseenesestki mõista meelelahutusliku laadi astroloogiline päevavihje.

Parimal juhul võib see olla tabav värskendav üllatus ja mitte midagi sellist, mis võimaldaks enda kohta midagi põhjalikumat teada saada.

Samas ongi see ainus, mida pinnapealne kokkupuude astroloogiaga anda võiks...:)

Võib-olla testibki omal moel seda, et kas ma tõesti võiksin olla nii pinnapealse mõtlemisega, et kaaluksingi tõsimeeli võimalust, et üks neist  kaheteistkümnest  laupäevasest lausest võikski olla kogu astroloogiline informatsioon minu kohta.

Täna pakub teaduse ja arvutustehnika areng juba sedavõrd enam võimalusi aja ja ruumi tsüklite kirjeldamiseks ning enda koha interpreteerimiseks neis rütmides, et meilgi on täna võimalus pakkuda ka teile oma enda individuaalsetele lähteandmetele tuginevaid päringuid, mida  te just vastavalt oma soovile või huvile edasistes otsingutes kasutada saate.

Erinevaid astroloogilisi päringuid ja võimalusi nende interpreteerimiseks töötame välja ka praegu ja loodame need peagi tuua asjast huvitatutele kasutamiseks kättesaadavaks.

Astroloogia maailm on rikas ja lõpmata huvitav maailm, kui sellega lähemalt tutvust teha ja sobitub igapäevaeluga tegelikult just sama hästi kui meie mõõtmatu tunnetuslik maailm meie kaunilt proportsioonis ja igati täpselt mõõdetava kehaga.

Ka ilmus huvilistele, kes pisut pelgavad mitteautoriteetset arvamust, just praegu ajakirja GEO jaanuarikuu numbris väga hea tasakaalutundega kirjutatud ja head ajaloolist ülevaadet sisaldav artikkel astroloogiast.

Tõepoolest - inimene on oma saatuse sepp ja selle sepatöö kvaliteet sõltub paljuski sellest kui palju ta kõigest enda sees ja ümber lugu peab ja selle vastu tähelepanelikkust ning armastust üles näitab.

Nii oma tundeelu kui ka ümbritsevaid raame tundma õppides.

Kasutada on selleks ju tegelikult kõik, mida oskame märgata.

On ütlematagi selge, et inimelu on liig lühike, et tunda isiklikult huvi kõigi eluvormide ja ilmingute vastu eraldivõetuna.

Siin on igale oma  huviala ja kõik kokku täidab kõigi vajadusi parimal moel just samuti nagu seda täna teeb internet mida me kõik omal moel täidame ja millest kõik saavad leida just selle mida vajavad nemad.

Tänan teid huvi ja tähelepanu eest ja parimat rännaku jätku!

"Kui vaatad allikasse ja näed seal oma pilti , siis sa ei ole näinud allikat, alles siis kui vaatad allika põhja, siis oled näinud allikat ja allikas pulbitseb alati sügavusest.

Samuti, kui vaatad inimesse, siis vaata tema sügavusse, muidu näed üksnes iseennast, mitte teda ... "

Juha "korppi"Jaakkola -Mystigo-

TiinaV