Elu liigutavad liigutused ehk Ussikuninga Tants

Terviklikkus, hingamine ja järgnevuste loomine

Ei ole ma Ajast ei taga, ei ees

ma olen üleni Aja sees

ma ise olengi Aeg ja Ruum

ta südametukse ja loomise tuum

ta hommikuudu ja õhtune vein –

see kaminatuli – magus õhtune lein

olen rahu ta hinges – tema keerme samm

olen kauge hõige, puude õrn – ka karm

olen naeratus kerge kui võbelus vees

voogav ajakangas tema akende ees

see, kes saadab ära ja kes ootab ees

hõbevalge tikand Aja lugudes sees

Inimelu on teadvustamise rännak.

Oma olemuse teadvustamise.

See on ilmutus.

See teebki elu läbinisti rituaalseks toiminguks.

See on otsekui pühitsuse läbimine.

Selle pühitsuse keskkond on reaalsus ja kõige suurem paradoks asjaolu, et selle reaalsuse loob pühitsetav ise.

Olemuse kadumatu terviklikkus ja kohalolek on selle rännaku võimaldaja, hoidja ja kaitsja. Seda rännakut ümbritsev väli.

Ja selles rändab individuaalne teadvus.

Tema alati kergelt palavikuline tähelepanelikkus, rohkem või vähem teadlik valmisolek kohata senitundmatut ja panna ennast kohtumiseks valmis just sellega, mis tal hetkel on, leida toetuspunkte just selles olukorras, kus ta hetkel on.

Anda endast igas olukorras parim ja alistuda korrale, milles reaalsus ilmub ja kaob vastavalt teadvuse enda valguse kandumisele üle olemuse varjatud väljade.

Kuna olemus on alati terviklik ja ühtne – ta on loomise potentsiaal, jääb terviklikuks ka sellele toetuv loodu.

Loodu on see, mis on ilmunud – konkreetne valik varjatud potentsiaalist. Siiski säilitab see oma tasakaaluliikumises terviku konteksti ja varjatud juurdumise selles.

Segadust tekitabki asjaolu, et see kontekst ei ole nähtav – küll aga tajutav ja kõike ilmunut mõjutav.

See on nagu sisemine lood, mida iga ilmunu endas kannab, ja see lood hoiab terviku tasakaalu Eluilmutuse kulgemises üle Elulava.

Sageli kutsub see tasakaalu hoidmine esile sündmusi, mille sügavamad tagamaad ei ole pealt vaadates arusaadavad, mille olemus jääb sageli lausa nii arusaamatuks, et tekitab inimteadvuses hirmu.

Olemus jääb alati terviklikuks ning kõige toimuva keskmeks ja kontekstiks, aga vaatlemine ja teadvustamine on järjestikused protsessid.

See on nagu järjest ilmutamine. Hetki lisandub nagu kaadreid filmis. Üha uusi maailmavaatelisi nüansse kui piksleid pildis, silmapilke.

Inimene on teadvustava olendina tõeline „superseadeldis“.

See info hulk, mida ta lakkamatult kõigi meeltega salvestab, aimates kõrgemate tajudega üha enam ka selle kõige omavahelisi seoseid, on tõeliselt aukartustäratav.

Nii avame selles infokäsitluses üha rohkem sildu kõrgema olemusliku terviklikkuse ja seostatuse juurde, tajudes üha enam toimuva sügavamaid tagamaid, loomisprotsessi ja ühtekuuluvust ka näiliselt seostamatute asjade vahel. Sidudes järge kaotamata ühte elusündmuste erinevaid plaane ja pärinemisi.

Koos iga teadvusele avanenud olemuse tasandiga avaneb täiendav hulk infot – aga ka jõud selle info käsitlemiseks.

Inimene ei saa teadvustada rohkem, kui tal on väge selle teadvustatu kandmiseks, ja see vägi tuleneb olemuse sügavusega ühendusse asumisest. Süvenemine endasse ja avardumine maailmavaatelises perspektiivis on omavahel seotud otsekui puu juured ja latv.

Iga uus sügavus on esmalt vaja avada, ja selles avamises on vaja ületada hirm senitundmatut potentsiaali sisaldava sügaviku ees. Hirm võtta vastu see, mis siseneb, kui avad – hirm kohata seda, mis ennast ilmutab, sobitada ta juba olemasolevasse isiklikku reaalsusse.

Inimene ise loob seda reaalsust, mis on talle ka kontekst ja keskkond – ta ise on kese oma maailma loomises ning selles keskmes asuv kohalolek ja tunnetus. Seetõttu annab iga avanemine temas end tunda – otse siin ja kohapeal.

Teadmisi võib koguda, jäädes ise kõrvaltvaatajaks ja mitte osa saades toimuvast, aga teadvuse avardumine, tõeline teadvustamine saab toimuda üksnes tõelise osaluse kaudu toimuvas. See peab puudutama, et äratundmine endas(t) saaks sündida. Alles siis saab avaneda uus eluline perspektiiv. Sügavam arusaamine millestki olemuslikust.

Tõeline äratundmine sünnib kohalolekus – sünnib uus arusaam, uus maailmataju, uus selgus, seostatus, tähendus ja ulatus.

Selles protsessis sünnib mitte vähem kui uus maailm, uus maailmataju – uus reaalsus selle individuaalse teadvuse jaoks.

Seepärast ongi teadvuse avardumine nimega Elu on üks päris võimas ja kirjeldamatu sündmus.

Elu ise ongi enda kirjeldus – reaalsuse sünd, ja mõistagi toimub siin kõik reaalajas – nüüd ja praegu.

Nii saab mõistetavaks, miks selles on oma koht hirmul ja miks inimesel on vaja siiski tööd teha – endaga – et oma maailmavaatelises sünniloos parimal võimalikul kombel toime tulla.

Miks armastus ja omaksvõtt on nii vajalikud, et kinnitada meie sisim juur korralikult olemuse terviklikkuse ja keskme külge – meie rännakut toetavaks ja toitvaks allikaks.

See on ka põhjus, miks turvatunne on elu õrnas alguses oluline.

Miks julgus minna alati edasi on vajalik, miks olemasoleva aktsepteerimine on ainus võimalus edasi liikuda. Miks tänutunne on miski, mida ei saa tekitada tahtlikult, aga mis paratamatult tekib koos vaba voolamisega – tänutunne ongi vaba läbivoolu loomupärane ilming. Tänutunne on teadvuse toidetuse tunne.

Just seetõttu on maailmale kingituseks need vanad humoorikad mehed, kes viskavad nalja ka verisena ja kellel ei kao armastus elu vastu ka katsumusterohketel lõikudel, mil inimese paadike Eluvetel tugevasti kõikuma lööb.

Need, kes on juba läbi elanud piisavalt öid ja päevi – piisavalt kaua elukarusselliga sõitnud, et mitte liiga ruttu püssi põõsasse visata, et mitte lasta eluvoolu enda silme all kinni ehmatada, aga samas omavad ka juba piisavalt selget pilku, kainet mõistust, kogemusi ja südamesoojust, et elurännak saaks tõeliselt õilistav.

***

Astroloogia ongi tööriist Vaatlejale elurännakus.

Vaatlejana kaasa kulgemiseks terviklikus eluliikumises.

Vaatlemaks oma kohalolekut piisavalt kauges perspektiivis, erinevate seoste märkamiseks, erinevate plaanide vaatlemiseks selles rännakus, et seeläbi kergendada selle kohaloleku tihedat ning siirast tingimuslikkust. 

Kergendada toimetulekut materiaalse protsessi tasakaaluliikumise ilmingutega. Olla nendes(t) teadlikum.

Üks salakavalaim ilming materiaalses protsessis on ju see, et tasakaalust välja minnakse sageli rõõmuga ja vaikselt, aga tasakaalu tagasi tullakse sageli vappudes, värisedes ja palju kiiremini, kui tahaks, ning mis kõige hullem – vastassuunas senisele või koguni soovitule.

Ka maavärinad on tasakaalustumise ilmingud, mitte tasakaalust välja mineku omad.

Tasakaal, mis tervikut hoiab, ei kiusa kedagi – see ei ole karistus ega mingi kättemaks või muud säärast – see on lihtsalt terviku tasakaal, mis ümbritseb tahtevabadust, milles inimteadvusel on tõepoolest vabadus pöörata oma tähelepanu sinna, kuhu tahab, ja kui ta mõnd asjaolu tervikus ei ole märganud, siis sedalaadi tasakaaluliikumise ilmingud annavad vihje märgata.

Sellised ilmingud on ka haigused inimkehas, erinevad tunded, aimdused ja kõik muu, mille läbi meie olemuse tuum ennast ilmutab.

***

Astroloogia võimaldab õppida vabatahtlikult teadvustama oma olemuse kõrgemate tasandite tasakaaluprotsesse ja ületama hirmu nende ees.

Tähelepanelikkus on olulisim vahend hirmuga toime tulekuks inimelus. Kes paneb ise tähele, sellele ei pea olemuse sõnumitoojad füüsilist või psüühilist vihjet tegema.

Teadlikkus võimaldab suhtuda toimuvasse sügavama rahuga ja rahu hoiab keskendumist. Nii saab inimene toetuda olemuse sisemisele harmooniale ja tasakaalule ning vabastada tähelepanu, et märgata ja teadvustada rohkem.

Astroloogia võimaldab teadvustada olemuse terviklikkust, mis on alati kõige toimuva kontekst, aga ka pisimaid nüansse selles liikumises.

Ta võimaldab arendada intuitsiooni, mis seob väga detailsed märkamised ühte olemuse terviklikkusega ja juhib tähelepanu olulisimale hetkes.

Võimaldab arendada endas usaldust elu vastu – just teadvustatud usaldust, märgates eluliikumise äärmist korrapära, dünaamilist tasakaalu ja seostatust.

Astroloogia vaatleb inimest kui teadvust. Just selle tõttu on vaatleja ise selle vaatluse kese.

Nii sünnib kujund elu ringkäigust, milles iga inimese sünnikaardis, aga ka iga vaadeldava aegruumi hetke kaardis sisaldub kogu teadvuse ruum – kogu universum selle aegruumi hetke struktuurse salvestisena.

See kingib sündmusele, inimesele, ilmunule kordumatuse ja täiusliku sobitumise ülejäänud mustrisse. Siit sünnib teenimise tegelik tähendus, milles iga individuaalsus teenib oma olemasoluga kordumatul kombel tervikut.

Iga hetk on individuaalsuse sünnihetk universaalses ja tema edasine kulgemine on vaadeldav selles tasakaaluliikumises. See hõlmab kõike olemasolevat, võttes keskmeks seda vaatleva individuaalse teadvuse enda.

Sel kombel võimaldab astroloogia vaadelda inimese kui individuaalse teadvuse aegruumi kogemust ja märgata selles erinevaid perioode, teemasid, ühtekuuluvust, tasakaaluliikumist, suhteid kõige olemasolevaga, seostatust – sedasama olemuse terviklikkust kõige pealtnäha eraldioleva taga.

Igal individuaalsel teadvusel on vabadus vaadelda selles terviku tasakaaluliikumises just seda, mis on talle tänasel päeval kõnekas, hoomatav, äratuntav. Millised lainepikkused on tema jaoks üldse olemasolevaks kuulutatud.

See infohulk on selgelt liiga suur, et vaadelda teda ilma valikut tegemata – häälestumata konkreetsele lainepikkusele või teemavaldkonnale. Sel pole põhimõtteliselt piire – sellesse võib kogemuse või intuitsiooni kaudu alati lisanduda midagi uut. Midagi, mis on olnud alati olemas ja mida sisemise olemuse lood on alati kasutanud, aga mis on ilmunud otsekui valgusvihku selle inimese jaoks – mida ta on enda elus märganud, mille toimimise teadvustanud, mille kaudu ilmnevaid seoseid mõistma õppinud.

***

Millest on tingitud elu ringkäik?

See on omalaadne hingamise ja vaatlemise ühisilming – hinge ja teadvuse ühislooming.

Hing on sõna, mis tähistab terviku omadust hoida end individuaalse rännaku vältel ühtsena – eriti seni, kuni rändaja pole veel allikaga ühendust saanud ja teadvustab ennast veel eraldi olevana, olles seetõttu „kodutu“. Just siis on hinge olemasolu nagu sisemine lood – vaimne nabanöör, mis hoiab veel teadvustamata ühtsust.

See sarnaneb toimuvaga inimeses kui füüsilises tervikus. Inimene hingab õhku nagu vabadust, mida süda vereringluse abil otsekui jõu potentsiaali ringlusse pumpab, toites seeläbi kõiki rakke ning küttes tähelepanurännakut – saab toimuda „eluline ringvaade“, mille kaudu avardub arusaamine ja teadlikkus.

See on tervikliku olemuse eluhingamise ja seda teadvustava vaatluse ühisilming. Kirjeldamatult rikkalik ringvaade, milles meie kõrgem terviklik olemus ennast iseendale esitleb.

Just selleks on astroloogia hea vahend, et vaadelda eluliikumist kui midagi terviklikku, hingavat ja järgnevusi loovat.

Järgnevus on voolamine.

Voolamine on vaatluse olemus. Kogemuses sündiva teadvustamise olemus.

***

Miks Mateeria või Maa on teadvuse ema?

Sest ta aitab inimteadvusel “järge hoida” ja kogub temasse potentsiaali – elujõudu.

Aitab hoida järjepidevust, mis saab sel kombel pikem kui inimelu.

Saab põlvkondlikuks – ajastuid hõlmavaks, epohhe loovaks. Järgnevused salvestuvad kauaks.

Mateeria on kui Suur Järjehoidja, aga ka Suur Salvestis.

Ta on Ema, kes korjab armastusega üles iga oma lapsukese jälje.

Et laps saaks tagasivaates näha oma teekonda ja selles sisalduvat maagiat.

Kuna iga teekond sünnib terviku kontekstis ja seda võimaldavadki suhted erinevate terviku osade vahel, siis Mateeria säilitab kõiki jälgi – üksnes nii saab säilitada teekonda. Ta toidab ja salvestab inimkogemust.

Kuidas inimteadvus jõuab nende kolme – terviklikkuse, hingamise ja järgnevuste loomise tabamiseni iseenda olemuslikus ühtsuses?

See ongi arengulugu.

Terviklikkus on detailses tajualas hoomamatu.

Ometi ilmutab ta ennast eluliste pöörete vahetus läheduses.

Kriisihetkedel, mil teadvus on kontsentreeritud – kõik on erakordselt ere. Teadvus justkui võtab end pöördeks kokku.

Need pöörded on elulise hingamise ilmingud, mis seeläbi lülituvad teadvustamisse – just neis teadvustamise rännaku hetkedes ongi võimalik tabada terviklikkuse, iseenda loova osaluse ja hingamise olemasolu – justkui vaimu puudutust.

Kriitilised pöördemomendid elus on küll väga rasked taluda oma tavatu „tiheduse“ tõttu ja muidugi ka neis sündivate pöördeliste sündmuste tõttu, mis ilmnevad inimese reaalsuses, aga need on ka väga valgustavad hetked teadvustamise mõttes. Eredad hetked, milles vastandid on ühel pildil ja milles sünnib tõeline sisemine alkeemia.

Just sedalaadi hetkedes ongi näha, et inimene, kes loob reaalsust, ka elab sellessamas reaalsuses ja kogeb selle toimet, omadusi ning muutumist iseendas.

Hingamine on otsekui piirulatuste vaheldumine ja samas suunamuutus – otsekui zoom, milles plaanid saavad vahelduda ja samas säilitavad terviku. See ongi tasakaaluliikumine.

Piirulatus ei ole piirang, vaid terviku viis hoida rändavat teadvust tervena kogu rännaku vältel – see on kadumatu terviku ilming kõigis temas sisalduvates individuaalsetes protsessides, eristuvates hargnemistes ja fokuseerumistes. See on proportsiooni säilimine ja kombinatsioonide vabadus üheskoos.

See on aegruumi ääretu korrapära, mis sisaldub kõigis temas sündivates vormides ja hoiab rändajat tema enda loomingu kontekstis terviklikuna ja tasakaalus – kinkides ometi vabaduse võimaluste paljususes.

Piirulatus hoiab kogemusrännakul viibivat inimteadvust ka talumatult suurte pöörete eest, see on miski, mis justkui sunnib “surema enne, kui sa sured”. Selles on tegelikult armastus, et alati tuleb keegi vastu – keegi, kes esindab armastust.

Hoolitseb selle eest, et saaksid minna oma kogemuses just nii kaugele kui vaja, et teadvustada selles iseennast, ning siiski mitte liiga kaugele, et tagasipöördumine suisa talumatuks ei muutuks.

Iga selline pööre on mingi suundumuse surm maailmavaatelises plaanis, aga see surm ei ole lõpp, vaid uue suundumuse algus, mis üksiti realiseerib eelmise suundumuse kestel kogunenud potentsiaali. Jagab laiali selle, mis on kogunenud, ja täidab selle, mis on tühjenenud. Ja teeb seda kosmilise korraga kooskõlas.

Nii hingab teadvustamise ruum ennast üha lähemale  terviklikkusele – õigemini küll selle keskmele. Olemuslikule enese äratundmisele.

Kuna olemuslik on piiritu – on potentsiaal, millel pole vormi, siis saab ta toetuda üksnes keskmele – tunnetatavale tuumale, ja just sellele läheneb vormi peenenemise kaudu ka teadvustamise ruum.

Teadvustamisel on vorm – struktuur ja nähtav plaan, ning sellel nähtaval, teadvustatul on piirid. Need piirid ei ole juhuslikud, vaid nad kasvavad, arenevad ja muutuvad ääretus korrapäras ja harmoonias. Teadlikkus kasvab hingeookeanis nagu kristallid lahuses.

Niisiis hoiab olemus tasakaalukeset ja teadvuse rännak justkui tantsib selle ümber oma loomise ja teadvustamise tantsu, milles kasvavad ühteaegu nii tunnetuslik sügavus kui ka teadvustamise avarus. Vormi peenenemine ühteaegu suurendab voolavust, voolavus lubab tabada peenemaid võnkeid, kõrgemaid lainepikkusi.

See omakorda lubab pääseda sügavamasse kontakti – sügavam kontakt annab aga võimaluse avardada ruumi väljapoole – mida sügavam saab teadlik ühendus olemusega, seda avaram saab selle läbi teadvustatav ruum.

Kuni ühel hetkel tunneb teadvustav individuaalsus, et ta on kodus… oma elu keskmes, ja samal hetkel võtab ta üsna rahulikult ka asjaolu, et ruum, milles ta tegutseb, on piiritu.

On sündinud vaba hingamine maailmavaatelises plaanis.

***

See ongi see, mida astroloogia võimaldab mõista. Võimaldab lepitada inimest nende kolme ühtekuuluvusega temas endas – terviklikkus, hingamine ja järgnevuste loomine.

Neid ei saa teineteisest lahutada – ometi on nende teadvustamine ühtekuuluvatena eriti praktilises elus pikka aega võimatuna näiv ettevõtmine.

Terviklikkus tundub hoomamatult suur ja kättesaamatu, hingamine midagi, mis on otseselt ohtlik ja suundumusi uppi lööv ning nii mõnegi konkreetse tegevuse mõtet ja väärtust nulliv. Järgnevuste loomine kaotab just seetõttu sageli järje, sünnitab rahulolematust ja räägitakse, et ka karmat, mis kõlab kahtlaselt karistuse moodi.

Niisiis, riskantne värk ja just sellepärast pikka aega küllalt kohmakas.

***

Hingamise häired teadvustamises ehk siis maailmavaatelises plaanis ilmnevad eelkõige  püüdes luua seisakuid.

Säilitada head, armsaks saanut, turvalist ja harjumuspärast. Vältida tundmatut, mis võib olla ohtlik.

Samas kaasneb sellega üha süvenev seletamatu sisemine lämbumistunne, kreenis olek, tühjus, plahvatuslikkus, põletikulisus vms.

Kusagil sisimas sünnivad jõud, mis ei anna rahu, mis on revolutsioonilist laadi, kutsuvad esile ärevust, rahutust, survet, nälga, ohutunnet, ilmudes reaalsusse sageli sellise näoga nagu vaidlused, rünnakud, terrorism, väljasaatmine, pealetung, revolutsioon, mäss, erinevad valitsuste kukutamised ja ülestõusud jne.

Aga nad kutsuvad esile ka pidetuse tunnet, võõrdumise, mõttetuse tunnet ning soovi minna „kuhugi mujale“  –  seletamatuid koduotsinguid, eemaldumist kehast, emotsioonidest ja sealse eluvoolu katkemist. Erinevaid olukordi, mida oleme harjunud kutsuma kannatuseks – elu on kannatus.

Inimene on reaalsuse looja ning ka loodud reaalsuse keskel olev kogeja.

Väga sageli me ei teadvusta, et oleme selle reaalsuse loojad, mida kogeme ja mis meid ümbritseb.

Seda on väga raske teadvustada, sest ta sünnib näiliselt meist sõltumata – me ei teadvusta sageli oma seost sellega, mida näeme, ja ammugi mitte autorlust.

See teadvustamatus on üks suuremaid hirmu ja endale kannatuste tekitamise põhjusi.

Eks ole see tegelik looja ju meie enda sügav olemus ja tema tuuma vääramatu ausus, selgus ning tasakaal.

Iga meie mõttega on kaasa antud loov vägi, mis käitub nagu Kuldkalake vene muinasjutus – saagu see, mida peremees soovib.

Aga kas peremees teab, mida soovida, või et üldse tema on see, kel palutakse soovida...?

***

„Mina“ tähenduse annab meile see, mida me selles hetkes iseendana teadvustame, ja see osa ei tunne ju endal sageli ümbritsevaga vähimatki seost olevat.

Ammugi ei tunne ta ennast selle kõige loojana.

Alles nn „kodus olev teadvus“ tunneb iseendas ära oma reaalsuse autori.

Miks inimene ei või säilitada mingit olukorda või seisakut nii kaua, kui võib näiteks Maa?

Miks hakkab tema palju varem lämbuma oma loomingusse ja peab selle seletamatutel asjaoludel hülgama, kuigi ta sellel otsest põhjust ei näe? Miks on tema sisemises nähtamatus tasakaalus kiirema muutumise vajadus?

Jah – Maa võib hoida inimes(t)e loomingut ja säilitada tema jaoks ajalugu, millest inimene ise peab paraku sageli lahti ütlema, et voolata kaasa oma sisemise olemuse tasakaalu tõega.

Maa eluiga on pikem ja kõik tema rütmid, suhted, tsüklid võimaldavad pikemat hoidmist. Kivid tema pinnal on olnud aegade algusest peale – ja nad on seal aegade lõpuni ega lõhke seisakus.

Nad on inimesele abiks selles rännakus. Nagu Ankrud, mis hoiavad Ema Südame Saladust ja võimaldavad tähelepanelikel näha tema hingepõhja. Tema kaudu oma hingepõhjagi…

Inimolemus sisaldab endas terviku varjatud tasakaaluliikumist.

Tema olemuse kese hoolitseb selle eest, et kõikide ürgelementide tasakaal, aegruumi loomismustrite geomeetria voolaks oma vabas kujunemises. Et selles valitseks harmoonia.

Et inimese poolt loodavas reaalsuses oleks terviklikkus, hingamine ja järgnevuste loomine harmoonias ja vabas dünaamilises tasakaalus. See on sisuliselt sarnane inimorganismi toimimisega – kogu eluringlus peab kulgema vabas tasakaalus.

Sedasama ringlevat tasakaalu selgitabki inimesele kõige paremini tema vereringe, hingamis- ja seedimisprotsessid.

Kogu inimorganismi töö peegeldab tegelikult sedasama printsiipi, mida on vaja kõrgemal teadvuse tasandil järgida vaimse reaalsuse loomisel ning teadvustamisel – vaimse/hingelise olemuse teadvustamisel.

Selleski ei tohiks tekkida seisakuid, mingi ürgelemendi ja tema omaduste eelistamist ja teise alla surumist hirmu või eelarvamuse tõttu.

See tekitaks vaimsesse vereringesse kuhjumisi ja tasakaalutust, mis ilmnevad siis psüühiliste probleemidena ning tihenevad tasapisi kehalisteks häireteks. Nii tuleb sõnum  vaba energiaringluse takistuse kohta inimese jaoks nähtavale ja viitab vajadusele vabastada teadvustamise abil sealne hingamine.

Ka teadvustamise ringlus peaks toimima „jääkideta“.

Jäägid on kõik need asjaolud, mis on mingil kombel minevikku kinni jäänud. Mis ei saa kohalolekus ja omaksvõtus siin ja praegu voolata selles loomise ja teadvustamise protsessis nimega Elu.

Mingi eluline roll, mis ei saa ümber sündida, sest süütunded, hirmud, lubadused, eelarvamused, hinnangud, valu, kahtlused, kiindumused, mure, häbi vms hoiab kinni ja ei lase eluvoolul sellel tasandil vabaneda – või siis hirm, kahtlused, eelarvamused tuleviku suhtes ei lase astuda üle uksepaku.

Astroloogias peegeldavadki kõigi planeetide tsüklid teatud tasandi tasakaaluliikumist – teatud tasandi hingamist reaalsuse loomises.

Õppides märkama neid tsükleid, tabama vastavat sünkroonsust seda tasandit peegeldava planeedi tsükliga, saame kaasa aidata vabale hingamisele ka teadvustamise protsessides.

Saame teadvustamise abil ületada hirmu hingamise suunda muutvates protsessides, mis tunduksid vähese teadlikkuse juures liiga ohtlikud, arusaamatud ja vägivaldsed.

Saame vabastada arengu ummikuid ja minna läbi kogemustest, mille oleme valinud vaimus, aga mis võivad olla kogemuslikus mõttes üpris komplitseeritud teekonnad – läbi tundmatu, seisakute, pöördeliste sündmuste või suisa nagu „jalutuskäigud noateral“, et teadvustada vastandite ühtekuulumine. Näha, kuidas nad teineteist toidavad. Lasta sellel vabanemisel oma reaalsuses tõeks saada.

Teadvustamise ringlus sarnaneb filmiga.

Filmi kõik kaadrid peavad saama voolata kiindumatus vabaduses – just samuti, nagu voolavad kiindumatus vabaduses planeetide tsüklid, kandes endaga mingi olemuse tasandi kujundpiltide potentsiaali.

Kiindumatult, ometi tähelepanelikult, nagu filmigi vaadatakse, sest nüansside hulk, mis läbi voolab, on alati suurem, kui suudad tabada. Iga tõeliselt tabatud hetk aga liitub äratundmise kaudu olemuse tervikusse.

Liitub teadvustatuna, valgustatud hetkena ja avardab teadvustatud tervikut – loodavat reaalsust ja selles kogetavat.

Armastus – see palju kõneldud tingimusteta armastus avaldubki siinkohal võimena võtta just teadvuses täielikult omaks see, mis tema valgusvihku tuleb – tunda ta ära oma olemuses ning liita ta teadvustatud ja aktsepteeritud osana reaalsusse. Anda talle vabadus olla olemas, voolata ümberkujunemises.

***

Kuidas omaksvõtt vabastab?

Seda peegeldab kõige otsesemalt näiteks söömine.

Võttes midagi ja süües selle ära, me anname ta justkui enda tahtest sõltumatu valda – ometi oleme ta võtnud päris otseselt endasse.

Me anname ta kontrollimatu kätte – me usaldame ta meie enda olemuse silmaga nähtamatusse eluringlusse. Me teame, või kui ei tea, siis vähemalt usaldame, et olemuse kõrgem tarkus tuleb sellega toime – et ta läheb seedimisse ning ei jää kuhugi soolikasse kinni või ei tapa meid ära, et temast saab see, mis meile jõudu annab ja millele meie keha vastab hea tundega.

Teaduse arenedes oleme õppinud ka nägema, et eluringlus suudab selle jaotada kõigi rakkude vahel, muuta vajaminevaks energiaks ja suunata märksa peenemal kombel ringlusse, kui me arvatagi oleks osanud. Mingi osa tuleb sellest välja tundmatuseni umber töödeldud kujul ja seegi läheb täies usalduses oma teed.

Me ei kontrolli enam selle kulgu, mille oleme omaks võtnud – endasse võtnud. Me usaldame ta kõrgema korrapära hoolde ning parimal juhul vaid vaatleme tema teekonda, tehes sellest järeldusi enda jaoks. Teeme vereanalüüsi või uriiniproovi ja veendume, et see olemuse ringlus toimib perfektselt – millimooli pealt kõik paigas.

Samas on selles protsessis siiski ka teine pool – on asju, mille sissesöömine ei lõpe eduka äraseedimisega, vaid võib koguni teise ilma viia – meie reaalsust drastiliselt muuta. Seepärast on iga kohtumine elulise ainesega täiesti unikaalne sündmus ja igas kohtumises on midagi, mis vajab tähelepanelikkuse arendamist.

Need on siiski Eluveskid, milles viibib individuaalne teadvus, ja need teritavad tema tähelepanu igas hetkes.

Samal kombel usaldame tõeliselt omaks võetud elunähtuse kõrgema hingelise korrapära hooleks. Me teame, või kui ei tea, siis usaldame, et kõrgem universaalne korrastatus teab, kuidas jaotada parimal kombel meie elunähtusi – me saame võimaluse seda otsekui imet endas ja enda ümber vaadelda. Teadvustada.

Siiski – ka siin võib mõni sündmus meid ootamatult pilduda sootuks uudsesse olukorda, millega ei ole alati lihtne kohaneda – tähelepanelikkuse vajadus on miski, millest inimelu eales ei vabane.

Sedalaadi vaatlust läbi viia võimaldab ka astroloogia – vaadelda oma elu kõrgema korrapära ilminguid, selle pinnase iseärasusi, millel kulgeme. Võttes omaks oma elusündmusi, elades seda elu ja toimides selles reaalsuses.

Nii nagu söömisel muutub isu ja maitsemeel koos tähelepanelikkuse kasvuga üha peenenüansilisemaks – oleme olemuse loodi suhtes üha tundlikumad ja meie söömine muutub üha enam selle poolt juhituks, nii muutume ka oma elusündmusi märgates elulises mõttes peenenüansilisemaks – me märkame oma olemuse sisemist loodi ja tema märguandeid üha tundlikumalt. Me märkame üha peenemaid nüansse, mis seovad meie rännakus vaimse ja maise. Me ei aseta unistusi enam nii kättesaamatusse kaugusse, vastutust kellegi kätte endast väljaspool ega ürita hirmutava eest enam nii kaugele minna.

Meie tõmbed ja tõuked eluhingamises ei ole enam nii kramplikud ja meeleheitlikud, hingematvad ega köhima ajavad – elamine saab üha enam olema lihtne ja praktiline, aga ka sügavalt kosmiline sündmus siinsamas maapinnal ja see ei ole enam nii piinav.

Meie elu hakkab iga päev olema müstiline ja mitmeplaaniline. Mitte niivõrd eriliste sündmuste tõttu, kui just võime tõttu märgata ja teadvustada samal ajal elu erinevaid tasandeid igapäevases.

Enamgi veel – me märkame, et meie elu ongi kosmiline sündmus – meil ei ole selleks vajagi kosmosesse minna, sest Maa ongi kosmoses. Me oleme kõige täiega sündmus kosmoses.

***

Teadlikkus muudab ka jõulisemate elusündmuste tähendust. Neist hakkab üha selgemini läbi kumama elu kui pühitsus.

Midagi, mille jõulisus on sisimas kooskõlaline ja milles sisaldub samaaegne ning sama ulatusega valmisolek võtta vastu ja anda välja.

Kuniks teadvustatud on vaid üks pool, kujuneb teine pool alati otsekui kuriteoks või vägivallaks. Põrkub vastu mõistmatust, hirmu ja eitust.

Elusündmustesse realiseerudes saab sellest teisest poolest aga rünnak, langemine, küüditamine, vangistamine, allutamine, kättemaks vms.

Vägilase asemele ilmub vägistaja, andumuse asemele allutatu alandus. Need kõik on teadvustamise teekonna poolikult teadvustatud protsesside näod. Nad kõik üritavad selles poolikuses kuidagi toime tulla olemuse aususega, mis ei lase terviklikkust, hingamist ja järgnevuste loomist üksteisest lahutada. Nii et juurdekuuluv osa on meiega alati mingil kombel kaasas – kas legaalsena, teadvustatuna, austatuna või jälitab illegaalsena ahastama panevas järjekindluses ning väljendumises.

Just selle asjaolu mittemõistmine on inimlike pettumuste, õnnetuste ja hädade põhjus.

Puuduliku teadvustamise tõttu üritatakse lahutada teineteisest midagi, mis olemuslikus mõttes kuulub kokku, ja antakse sellele tasakaalutuid ning pooli vägivaldselt lahutavaid hinnanguid. Vägivallatsejat nähakse aga kelleski teises. Talle antakse ka vastutus toimuva eest ning nii tehakse endast ise loodud reaalsuses kannataja ja ohver.

Inimolemuse terviklikkus kannab endas alati samaaegselt vastassuunalisi liikumisi erinevatel olemuse tasanditel ning erinevaid tsüklilisi rütme, mille abil reaalsuse loomine ennast üles ehitab. Teadvustamine aga süveneb neid tasandeid pidi, ja kuni osa neist on teadvustamata, võivad parimadki põhimõtted osutuda olemuslikus mõttes vägivaldseks.

Nii kannab naine endas meest ja mees naist, öö päeva ja päev ööd, koguja vallandajat ja vastupidi ning vangistajas endas on kaasas ka vabastaja – jah – tihti on siin veel mitmekordsed tähenduse moonutused.

Vangistajat peetakse hoopis turvajaks ja vabastajat näiteks küüditajaks jms.

See suunamuutuse potentsiaal ehk elulise hingamise olemus, mis ilmutab ennast kõigil tasanditel, ei olegi alati nii lihtsalt mõistetav, aga ilma seda sügavuti mõistmata on võimatu ka iseenda ja elu sügavam mõistmine ning sellega kaasnev läbitud kogemuste andestamine.

Ka terve olemine, vaba hingamine, loomisrõõm ja võime armastada on otseselt nende protsesside teadvustamise tulemus.

Jah – me võime näha lühiajalisi optimismipuhanguid ka nende elus, kes selliste protsesside olemust ei teadvusta. Seda võimaldab individuaalse teadvuse unikaalne omadus luua tervikolemuses järgnevusi, ning nendes järgnevustes esineb alati teelõike kevadest suvesse, päikese poole, kohtuma armastatuga, ning see on ilus.

Samas ei pääse me keegi ka mingil kombel teekonnast suvest sügisesse või talve, ööle vastu või lahkumishetkedesse.

Need on tegelikult võrdväärselt pühad eluhetked.

Need on otsesed armastuse ilmingud, mille sügavamaks sisuks on hoida terviku ühtsust, harmooniat, elutõde – vaba hingamist teadvustamise rännakus.

Need on keskme ümber tantsiva teadvuse loomulikud loomishingamise tsüklid. Ilma nende olemust teadvustamata on tõeline leppimine iseenda, elu ja kogemusrännakuga tegelikult võimatu.

Eluringlus sellest tekibki, et teadvustamine loob oma järgnevusi olemuse tervikus. See  liidab meid üha sügavamalt teadlikuna ühte selles tervikus.

Liidab ühte, andes võimaluse teadvustada iga elu unikaalsust ja erakordsust.

Just sedalaadi vaatluse tööriist ongi astroloogia.

Esialgu pakub see kas või võimalust teadvustada, et sul on oma unikaalne pinnas, unikaalne kulgemine, ajastatus, seostatus tervikuga. Midagi, mis on võrreldamatu – ometi mis liitub tervikusse universaalse korrastatuse vaimus ja teenib seeläbi ühist kõrgemat eesmärki.

See on võimalus tajuda ja teadvustada inimelu vääramatut väärikust ja ühendada ennast teadlikkuse abil Elu Juurega. Sellega, millest kõik elav on võrsunud. Tunnetada enda täielikku ajakohasust ning omaksvõetust elu suures loomismustris.

***

See on teadvustatud armastus.

Armastus, mis näeb, ja sedalaadi nägemine on teekonna kingitus.

See on elu kogemustsüklite kingitus, ja lõpuks polegi enam vahet, kas need kogemustsüklid on individuaalsed või universaalsed. Need ühinevad läbi sünkroonsuse teadvustamise ning avanevad ühiskasutusse.

Meist igaühe individuaalne rännak on tegelikult ühine, ja seda võimaldab astroloogia vaadelda. Seda, kuidas iga individuaalne rännak ühisesse rännakusse liitub. On selle osa.

Kuidas  individuaalsused toidavad ja ilmutavad tervikut ning kuidas tervik ise hoolitseb individuaalsuste ilmnemise eest.

Kuidas inimene ei pea võitlema oma õiguse eest olla eriline, sest tervikus juurdunud individuaalsuse puhta ilmnemise eest hoolitseb kogu tervik.

Kui kõnnid südame rajal, siis toetab terve universum sinu järgnevuste loomist ja nende põimumist ühtsesse tervikusse – sedasama elukanga kujundit, mida on kirjeldanud põlisrahvad läbi intuitiivse äratundmise. Seda, kuidas sünnivad lood, mis loovad reaalsust.

Kuidas need lood on toidetud olemuse erinevate tasandite/sügavuste sünnitatud kujundlikkuse potentsiaalist.

***

Lood on teadvustamisega kaasnev nähtus. Järgnevuste loomise ilming, millest inimteadvus lõikab teadvustamise vilja.

Ka lood on võimalikud vaid terviku kontekstis.

Vaid nii on võimalik erinevate rollide, dünaamikate, jõudude suhete ilmumine, mis kujuneb kõnekaks. Ainult terviku kontekstis saab miski aegruumi loomismustrite korrapärases puhtuses ilmneda tähendusrikkana – ennast esitleda kui olemuse osa.

Lugudel on erinev “juuresügavus”.

Lood, mis on juurdunud Elu Südames – millele tervik ongi teadvustatuna kontekstiks, sünnivad justkui ajatust ja saavad ajatuks selles juurdumises.

Need on arhetüüpsed, surematud lood, mis saadavad inimkonda. Mis justkui juhatavad tagasiteed lähtepunkti. Mis annavad võimaluse nagu niiti pidi minna tagasi allikale, kust on sündinud. Nendes on äratuntav see ürgne juur, mis neid kannab. Tegelikult võnge/sagedus/lainepikkus, mis kannab teadvust endaga just sellesse, mis temas võngub.

Mida pinnapealsem on loo juur – mida enam pinnal on olnud loo sünnitanud inimvaimu tähelepanu, seda ajalisema looga on tegemist – seda moodsamaga, aga sellise loo viib aeg, kuhu ta kuulus, endaga kaasa.

Kogu kogemusrännak on terviklik sündmus. Ei ole võimalik ilmutada ega teadvustada ühtki rolli ega ilmingut ilma, et tal oleks kontekstiks lõputu hulk teisi rolle ja ilminguid.

Kogu kogemusrännak on suhteline – see tähendab, et kõigele ilmnevale annab tähenduse tema suhe kõigesse ülejäänusse.

Iga individuaalsuse tähendus sünnib tema paigutumisest tervikusse kui konteksti – mustrisse. Kõrgemas plaanis peegeldab selle sobitumise täpsust ja täiuslikkust kosmiline kord.

***

Kosmilisele korrale tuginedes vaatlebki astroloogia elusündmusi.

Sidudes aegruumi kõrgema korrapära ilminguid maapealse elu sündmustega. Märgates neis peegelduvaid rütme, korduvusi ja teemaarendusi ning ühendavaid printsiipe.

Sealjuures teadvustades sellist varjatud terviku sisalduvust igas inimeses, või oleks õigem öelda iga individuaalsuse taga. Igaüks meist on oma kogemuse/vaatluse kese.

Selles sünnib, kasvab ja avardub Mina tähendus.

Selles juurdub Mina tähendus olemuse keskmesse.

 „Mina olen“ tähistab oma kõrgemas tähenduses kõige olemasoleva keskmes olevat vaatlejat/kogejat/tervikprotsessi allikat ja kojujõudmist.

See on tervikolemus, hingamas sisse ja välja lõputul hulgal elulisi järgnevusi ja sedamööda laskmas eneseteadlikkusel avarduda.

Egoks võib lugeda selle avardumise erinevaid astmeid, milles ennast küll tajutakse kesksena, aga ümbritsev teadvustatud reaalsus näib veel eraldiolev – mingis osas omaks võetud, mingis osas välise, eraldiseisvana defineeritud.

Ego on kaitstud osa ruumist, mis on teadvustatud endaga ühte kuuluvaks ning mis kaitseb suhetes veel tundmatu osaga, mis on defineeritud välisena.

See on aga täiesti loomulik ilming, sest selleks, et hõlmata teatud hulka reaalsust, peab olema ka vastav sügavus olemuses teadvustatud.

Inimteadvus vajab just samuti nagu arvuti info töötlemiseks ja reaalsuse ülal hoidmiseks teatud energiat, ja see energia tuleb tema kontakti sügavusest oma olemusega. Uute sügavuste integreerimiseks peab aga välja arendama kontakti olemuse sügavamate  lainepikkustega, ruumitaju peab peenenema, et saavutada uue sügavusega ühinemiseks vajalik voolavus.

Nii on sügavus ja avardumine, jõud ja ulatus omavahel  proportsionaalses seoses ja iga individuaalne teadvus loob ning teadvustab seda oma järgnevuses, kontekstis, tempos jne. See on vaba tahte ala.

Endast väljapoole arvatava osaga asutakse justkui „piiriläbirääkimistesse“. Esitatakse tingimusi sellele, mis ehmatab, on arusaamatu ja mille käitumine ei ole iseendas äratundmist ega omaksvõttu leidnud. Ja nii antakse hinnanguid ja arvatakse selle ehmatava eest erinevaid arvamusi.

Nii toob sedalaadi asjaolu kaasa oma teadvustamata omaduste projekteerimist väliseks peetavale ja eraldatuse tõttu tehakse tema suhtes sageli vägagi meelevaldseid ning osavõtmatuid otsuseid. Ilmnevad ebaadekvaatsed hinnangud, milles puudub olukorra sügavam mõistmine ja kaastunne. Nii tulevad ettekandele erinevad suhtedraamad “maailma suurel ekraanil”.

***

Astroloogia abiga on võimalik märgata, et iga inimese sünnikaardis on ei midagi vähemat kui terve universum.

Üks ja sama universum kõikides kaartides – üksnes individuaalsust ilmutav eripärane aegruumi kombinatsioon kui individualiseerumise alghetk selle sees.

Individuaalne alghetke struktuur – aegruumi muster.

On võimalik märgata, et iga individuaalsus loob väga selgel ja korrapärasel kombel individuaalseid elusündmuste järgnevusi ja samas asetub seda unikaalset järgnevust luues universaalsesse kõrgemasse korrapärasse.

See on teadvus, milles me elame ja mis me ise oleme ja see kõik on ühenduses läbi paljude sünkroonsuste, edasiarenduste.

Nii on võimalik hakata märkama, kuidas individuaalsus ja universaalsus on teineteise teenistuses, ja kuigi vastuolu on liikumise tööriist, ei ole see vastuolus nende üksolemisega sügavamas.

Nii ilmutab end ühel hetkel koguni asjaolu, et kui universaalsus suhtleb universaalsusega ja individuaalsus individuaalsusega, siis on see põhimõtteliselt üks ja sama – lihtsalt tähelepanu asetus on erinev – erinev häälestus.

Saab mõistetavaks, kui oluline on suhtlemisel häälestus ja kuidas isegi parim selgitus „sõidab vastu seina“, kui vestluskaaslased ei ole ennast häälestanud samale lainele.

Eluline suhtlus toimib selliselt, et kohtuda ja aru saada tuleb ise tahta – tuleb ennast ise avada arusaamisele millestki, häälestudes vastuvõtlikuks sellele.

Olla ise kaitses – sageli küll alateadlikus – ja korrutada, et „ma ei saa mitte midagi aru“ või et „see on täielik lollus“, on inimlik enesepettus, aga vahel ka tahtlik manipulatsioon või enesekaitse.

Tervikolemus ühineb teadvustamise kaudu tervikteadvusse – see ongi nagu sümboolne „valguse kandumine“. See teadlikuks saamine oma olemusest ja selle kõike ühendava tuuma kandmisest eneses.

***

Kujutlege nüüd, et valgus hingab.

Välja hingates näete justkui valgust paistmas, aga sisse hingates oleks justkui pimedus.

Tegelikult on see üks ja seesama valgus, mis hingab elu kogemusrännakus eneseteadlikkusse.

***

Siit kasvab üsna loomulikul kombel välja arusaamine hinnangute takistavast mõjust sellisele teadvustamisse hingamisele.

Hinnangud on justkui teadvustamise hingetõmbed. Ja kuna teadvus loob ruumi ja ruumil on alati seos vormiga – struktuur, sümmeetria jne, on ka nendes hingetõmmetes vormi muutumine sees. Kui vorm ei taha muutuda, siis teadvustamisel jääks justkui hing kinni.

Vormi peenenemine ongi elulise maagia alus. Peenenedes läheneb teadvustamise vormi korrapärasid sisaldav ruum olemuse eri tasanditele omasele voolavusele – olemuse lainepikkustele.

Tsivilisatsiooni struktuurid lähenevad tasapisi looduse kui hingeolemuse struktuuride äärmisele elavusele, ühenduses olemisele, toitumisele algallikast ja uuenemise võimele.

Nii saab ennast tasapisi üha enam ilmutada olemuse terviklikkus ja ühtekuuluvus ka teadvustatud ruumis.

Niisiis on hinnangud kui teadvustamise hingetõmbed seda jäigemad ja takistavamad, mida jämedam on nö resolutsioon – mida vähemate vaatenurkade läbi inimteadvus mingit olemuse aspekti vaatleb, mida kergemini ta tõekspidamistesse takerdub.

Vaatenurkade lisandumisel vorm peeneneb. Peenenemine vabastab hinnangud ja lisab maailmavaatesse erinevate tonaalsuste võimalusi.

Siiski! On olemas pöörded, milles isegi peenenev pilt saab siiski ühel hetkel ümber pööratud, ja seda ei ole kuidagi võimalik vältida.

Need on nö. fundamentaalsed toetuspunktid teadvustamise teekonnal olemuse erinevate tasandite vahel – need ongi need hingamise ilmingud. Ja need ei pööra ümber ühelgi juhul enne, kui muud võimalust enam pole – kui eelmine hingetõmme on ennast ammendanud.

Selliste pöördepunktide hulka kuulub ka surm. Nähtus, mis kannab justkui kogejat/vaatlejat ennast nähtava ja nähtamatu vahel.

Nähtus, mis kannab endas fundamentaalseid ja ürgseid äratundmisi endast, olemasolust, teadvusest – sellest, mis ikkagi on see, mis loob. Mis on primaarne, kust kõik algas ja kus lõpeb.

Sedalaadi selginemised on inimteadvusele läbi aegade olnud salapärased, kardetavad ja julgust nendega kohtuda tulebki arendada aegapidi. Aegruumi kogemust pidi.

Need fundamentaalsed kogemused peidavad ennast inimese alghaavades, esmastes puhastes kogemustes, mille teadvustamiseks ei oldud veel vajalikku toetuspunkti leitud, olemuslik kogemus sündis aga kaitseteta ja täies eheduses – justkui salvestus „otse keldrisse“ ootama seda valgusvihku, mis ta legaliseeriks ja ilmutaks. Sellest sai alateadlik kogemus.

Hiljem, avades teadvustamise abil neidsamu kogemusi, avame ka värava oma olemuse allikale. Teadlikuks saamisse sellest.

***

Astroloogia on suurepärane tööriist, harjutamaks inimteadvust tema enda ning universumi samasuse ning terviklikkusega.

Kõigi kogemuste peegelduste sisaldumisega inimese enda kosmogrammis ning sellega, kuidas terviklikkus, hingamine ja järgnevuste loomine ilmutavad ennast tema elus.

Saab arusaadavaks, et sama sisaldub ka kõigi teiste indiviidide astroloogilistes kaartides. Et kõik inimesed on terviklikud olendid oma olemuses, aga unikaalsel kombel rändavad teadvused.

Sama kehtib ka riikide, asutuste, koolide, suhete ja mis tahes muude aegruumi loodud vormide individuaalses olemuses ja selle läbi suhetes kõige muuga.

Saab arusaadavaks, kuidas toimib sisemine nähtamatu tasakaal läbi loomisvoolu.

Võib ju öelda, et see inimene on loll ja võiks olemata olla ja see asutus on täielik ebaõnnestumine, aga vaadeldes kosmilisi rütme kõige loodu taga, näeme, et asi on sootuks sügavam ja igal asjal on oma juur tervikusse, ainult et tema tähendus ja koht ühendvälja tasakaalus vahel pealtnäha ei paista.

Sedalaadi vaimse juure teadvustamine võib siduda inimese ühte oma kutsumusega, andega, ja ta asetub selle kaudu universaalsesse elumustrisse kõige harmoonilisemal kombel. See ongi eneseteostuse või enese leidmise sügavam tähendus.

Sellele asjaolule vihjab läbi peegelduse ka väliskosmos ning tema taevakehad – kõik toetub seal tuumale ja just tuuma kaudu on kõik ühendatud harmooniasse ning kosmilisse korrapärasse, õigel ajal õiges kohas olemise ilmingusse. Ja inimesel on võimalus selle teostumist oma elus näha – elu võib muutuda kergeks ja maagiliseks.

***

Huvitav lisanüanss sellesse teemasse on aga see, et kõige enam juhatab individuaalse ande, kutsumuse või koguni ürgse väega liitumise rajale just kõige haavatavam ja seetõttu kaitstum koht inimeses.

See koht, milles „närvid on justkui liiga naha all“ ja kuhu kasvab kaitseks „paksem nahk“.

See haav on nimelt kõige vastuvõtlikum koht inimeses ja just selle tõttu on see esialgu ka kõige enam kaitstud – just selle liigse tundlikkuse ja vastuvõtlikkuse tõttu, mis teeb selle koha elu esimeses pooles sagedaste löökide sihtpunktiks – ometi ka avanemine enese olemuse allikale sünnib lõpuks sellesama vastuvõtliku koha kaudu. See on see, miks öeldakse vahel inimese kohta „haavatud tervendaja“ ja et „haav on värav iseendasse“. Ühenduskoht teadvustatud liitumiseks tervikusse. Ometi ei sünni see enne, kui inimteadvus on selleks liitumiseks valmis.

***

Just sellise pilguga tasukski vaadelda iseennast, oma lähikondseid ja miks mitte kodumaad, koduplaneeti vms.

Igaühe kaitstuima koha taga peidab ennast tõenäoliselt tema ürgne anne, kutsumus ja ühenduskoht tervikusse, ürgne ülesanne suures plaanis.

Õrnus ja tugevus on samuti üks maagiline pöördpilt inimelus. Ühe ja sama asja kaks nägu.

Võtame näiteks meie kodumaa Eesti.

Milliseid haavu olete märganud selle riigi ajarännakus esile tulemas?

Siin on orjastamist, reetmist, küüditamist. Muidugi see, et ta on väike.

Ometi on just siinsamas peidus ka individuaalsed annete algmed – kontsentreeritus ja omalaadne kangus nagu kontsentreeritud lahuses ikka. Just sellisesse lahusesse settivad kergesti kristallid. Väga intensiivsed ja lühikesed järgnevused sündmusest sündmuseni. Seeläbi suurem teadvustamiste hulk ehk siis küllalt lühike vahemik külvamise ja lõikamise vahel kogemusrännakus.

Kummaliselt püsiv proportsioon looduse ja asustuse vahel, mis sarnaneb justkui maakera üldisele plaanile – Eesti on nagu väike maailmakaart.

Parasvööde ja väga ühtlaselt jaotunud aastaaegade ringkäik, milles on tsüklilisuse ning temas sisalduvate ülesehitus- ning kaduvusprotsesside märkamiseks ideaalsed tingimused.

Omalaadsed arengutingimused on ka suhetes suuremate naabritega, kollektiivne „külmale maale saatmine“, mis arhetüüpses plaanis meenutab sünnitust ja viitaks otsekui inimese alghaavale – tema eraldamisele presside abil ema kõhu kodusoojusest ja otsekui küüditamisega piiritult avarasse tundmatusse maailma, milles on eeloleva elurännaku vältel vaja ennast pikalt kaitsta mitte üksnes temperatuurilise külma, vaid koguni vaimse, emotsionaalse ja muudegi külmade eest. Isegi pressid ja repressioonid on justkui sugulasväljendid.

See kogemus oleks kui äärmuslik ruumi avardumine, mis sarnaneb märkimisväärselt meie elu algusega.

***

Ehk see ongi võti, mis avab sügavama arusaamise nende kahe vastandliku jõu – ema ja isa – suhetest elu loomises ja kulgemises? Kuidas me oleme ise ka vastandlike jõudude armastuse viljad. Armastus ongi vastandlike jõudude harmooniline vastastikku toetav ühendus, mis võimaldab ilmneda sedavõrd arengulisel korral nagu kosmiline kord. Kuidas üks hoiab sees ja teine saadab välja, ja seda mitte kuritegeliku kavatsusega, vaid sellesama elulise hingamise materialiseerumisena.

On ju nii, et ilma kogumata/kinni hoidmata ei teki väljendumiseks potentsiaali, ei sünni omaksvõtu kogemust tunnetuses ja ilma liikuma minekuta jääks see potentsiaal kasutamata – läheks üle köhimiseks ja võib-olla koguni lämbumiseks ja ei sünniks individuaalsust ning iseenda teadvustamist.

Ka vaimne areng võib liigsesse turvalisusesse lämbuda, ja kas pole sünnipressid mitte üksnes välja tõukamine, vaid ka vabastamine individuaalsusse – enda erilisuse tunnetamisse, hoo andmine iseseisvusesse – vaimsesse avardumisse?

Siin on palju mõtlemisainet ja üks on selge: ei saa aktsepteerida elu ilma aktsepteerimata emalikku ja isalikku – materiaalset ja vaimset, sisse ja välja liikuvat, kasvamist ja kahanemist.

Need kaks näivad vastuolulised oma toimimises, aga ometi on nad üheskoos loomingu vanemad – elu andjad.

Siin on, mille üle mõelda, ja andestada ainult ühele poolele ei ole võimalik – tõeliselt saab elu vastandjõudude kooslus inimese jaoks andestuse ikkagi oma algse sünnihaava paranemises – ühtsuse ja omaksvõetuse tunde ning vabaks tõukamise sündmuse omavahelises lepitamises.

Nende nägemises elu hingetõmmetena teadvuses, mateerias.

Kas sel kombel ei kuma isegi läbi ühe väikerahva küüditamise sündmuse selle rahva sünnitõuked enneolematusse individuaalsusse ja uude, sootuks avaramasse vaimuruumi?

Jah – see on tundlik teema ja jäägu see siinkohal lihtsalt inspireerivaks mõtiskluseks tolle sügavalt puudutava sündmuse üle. Võib-olla ootamatu nurga alt.

See on teema, mille käsitlemisse ei tohiks mingil juhul jääda kõlama õigustus, vaid üksnes teadvustamine – protsessi sügavama olemuse teadvustamine, mis on kiretu, selge, ja milles puuduvad hinnangud toimunule. Üksnes sellisel viisil võib inimteadvusele avaneda selge pilt millestki – olemuslik pilt, mis viib äratundmisse.

Vaimu, vormi ja neid ühendava ühisvälja rütmide peale mõeldes.

On ju hoidmise tähendus vaimus ja mateerias vastupidine.

Vaimu kaitseks justkui see, kui teda ei saa kinni võtta – keha jälle just see, kui on millegi sisse, alla peitu, sooja või varju minna. Mõlemad olukorrad võivad minna tasakaalutuse korral äärmiselt ebamugavaks.

Me elame piirpinnal – see on paradoksaalne pind maa ja taeva vahel. Kõike, mis kasvab, see pind toidab. Kõike, mis ei kasva, ta matab. Üks ja seesama pind, mille käitumine muutub 180 kraadi üksnes eluvormis sisalduva vaimse tahte ning vaimujõu olemasolu või selle puudumise tõttu.

Nähtav pind, mis ometi alistub tingimusteta nähtamatule vaimule ja ilmutab seeläbi midagi, mida kutsume eluks.

See vastuolulisus ja samas ühtsus on vaja allikani läbi näha. See vastuolu ja samas ühtsus on kodutee inimteadvusele. Kodutee kohtama iseennast olemuse keskmes. Äratundmises.

***

Tuli voolab otse üles ja vesi voolab otse alla.

Kuidas selliseid ühendada?

Kuidas mitte näha neis vaenlasi?

Kuidas ületada see eluhingamisega seotud hirmukramp, et kusagil on hävitaja – et üks neist, kui mitte mõlemad, on kurjategijad?

Kuidas näha mõnes väga valusas kogemuses salvestunud valu ühte sulamas ning vabanemas tervikusse? Ja tänast hetke tervendavasse lõdvestumisse?

Kuidas näha, et vastandpoolused on ka täiendpoolused ja teineteist selles rännakus ka toetavad?

Selleks ongi vaja õppida nägema sügavuti – nägema läbi erinevate tasandite. Sest üksnes läbi erinevate tasandite avaneb võimalus näha, kuidas need kogemusi loovad ürgilmingud teineteist ja elu kulgemist toetavad.

Läbi tasandite nähes on võimalik ära tunda elulisi olukordi armastavas võtmes – seda sisse ja välja liikumist läbi erinevate tasandite, alustades kõige ürgsemast ihulisest loomissündmusest. Et ema ei neelanud iharalt ja ahnelt seda inimseemet alla puhtast aplusest ja kurjade kavatsustega… et isa ei rünnanud ema selles külvis kurjade kavatsustega… et ema ei kaaperdanud last lihtsalt üheksaks kuuks vangi ja siis ei tulnud “isa esindajad” teda alasti, verisena, pimedana ja nööri otsas lihtsalt küüditama ja represseerima tundmatusse  

Kõik algselt ürgsed ja loomulikud toimingud muutuvad kurjaks koos erinevate moonutustega teadvuses. Moonutused sünnivad aga piiratud vaateväljast, mis ei hõlma terviklikku protsessi, vaid oma teekonnal üksnes mingit osa tervikust.

Kõik need loomulikud etapid, mis ilmnevad kõige tihedamal kombel inimese loomises, ilmnevad hõredamas ja vähem nähtavas vormis ka inimese emotsionaalses, vaimses arengus. Füüsilise tasandi toimingud on otsekui asja sügavamat olemust näitlikult selgitavad ilmingud.

Et eluhingamisel on tihedas mateerias toimides vahel üpris jõulised tõmbed ja tõuked ilma vähimategi kurjade kavatsusteta – jah – vahel sigineb kurjus hoopis hirmust, mis saadab mõnd mõistetamatuks jäävat ürgsündmust.

Eriti kui selline ürgelementide tasakaaluliikumise ilming avaldub mitte lihtsas ja lihalikus seksuaalsuses, vaid näiteks märksa ebamäärasemas ühiskondlikus plaanis, mentaalses, sotsiaalses või mingis muus suhteliselt hästi sügavamat konteksti varjavas ilmingus.

Siis läheb tähelepanu väga sageli isiklikuks – ühe mehe nimele kirjutatakse sageli kogu ühendvälja hetke dünaamika. Siin on kõvasti märkamise ruumi inimteadvusele.

Siin on võimalus näha tõeliselt läbi kogemusrännakut kandvate ürgelementide dünaamika ja selles sisalduv armastus.

Armastus, mille paradoksaalne käitumine ei ole tingitud vihast, lahtiütlemisest, ära tõukamisest, hoolimatusest, ükskõiksusest või vangi võtmisest, vaid üksnes eluhingamise vabana hoidmisest – armastusest ja väga täpsest olemuse sisemises loodi näidust, mis justkui ütleb, millal ning millel on aeg tulla ja minna.

Siis hakkame märkama seda kahepoolsuse ühtsust kõiges – kas või selles, kuidas aednik surub taime maa sisse lootuses, et see kerkib mõne aja pärast õiega üles, ja paljudes teisteski elu pisikestes paradoksaalsetes ilmingutes.

Saame aru, et väga sageli on meie hirm ja vähene teadlikkus need, mis moondavad andestamatuks kuriteoks, millekski haletsusväärseks või taunitavaks midagi sügavalt elulist ja olemuslikku – midagi, mille taga on tegelikult armastus.

Teadvustamine on inimese ülim kingitus oma olemusele – teadvustamine on valgus.

See on võimalus lasta endas andestuda kogemusrännaku valusatelgi kogemustel – kogemustel, mis leidsid aset osalise teadvustamise valus, pooliku tähenduse paines.

Näha läbi toimunu sügavamaid kihistusi ja tagamaid – toimunu sügavamaid olemuslikke allikaid.

Isiku, kelle läbi sügavam tasakaal meid kõnetas, võib ju võtta vastutusele, teda võib kõrvaldada, aga see pole lahendus. Sündmuse esile kutsunud ühendvälja tasakaaluilming võib alati leida uue kanali. See ongi see, mida on mütoloogiliselt kirjeldatud lohe peade raiumisena, mille järel iga pea asemele kasvas mitu uut.

Me oleme teadvused teadvuse ruumis ja just teadvustamine on see, mis toob sellesse ruumi lahenduse. Teadvustamine on see valgus, mis paneb  Alateadvuse Mustad Pantrid tänulikult nurruma sinu enese hinges. Toimunu sügavam olemus on see, mis ootab läbi nägemist, ära tundmist.

Astroloogia on siin hea tööriist. Aga siiski üksnes tööriist. Abivahend nagu logi meremehele või GPS maanteel. See aitab mõista olukordi siis, kui pinnapealne nägemine ummikusse satub.

Aitab näha hingelist perspektiivi sellelesamale olukorrale. Aitab hoomata kosmilist korrapära inimese elurännaku hingelises plaanis.

Kosmiline perspektiiv on ilming, mis paistab olema nii kauge ja eemalolev elust maapinnal, aga ometi annab endast tunda ja on kindlalt ankrus iseendale väga lähedal – lähemalgi kui kogu maapinnal olev elu – on tunnetatav suisa sügaval iseenda sees.

Nii võib elukriisides kosmos osutuda lähemalgi olevaks kui ümbritsevad inimesed. See annab aimu kontakti saavutamisest oma hinge süvakihtidega – koduigatsusele andumist rännaku rasketel lõikudel.

Ja see viitab ka sellele, et äratundmine iseenda ja elu terviklikkusest, sügavast sisemisest korrastatusest ning harmooniast on lähedal.

***

Astroloogia on otsekui vaatlustööriist, mis võimaldab kooskõlla viia kogemusrännaku tunnetusliku sisemise plaani ja kosmosest vastu peegelduva kõrgema ruumi korrapära. Võimaldab teadvustada sünkroonsuse toimimist nende vahel. Ning seeläbi kogeda nende kohtumist iseendas – siin ja praegu. Mina olen välise ja sisemise kohtumispaik, kohtumishetk.

Nii saavad iseendas ühte ka individuaalsus ja universaalsus. Nende vahele tekib teadvustatud sild.

Inimese sisim tunnetus on otsekui midagi väga individuaalset.

Ometi on selles kõiki individuaalsusi ühendav tuum ja just selle läbi saame me teineteist ära tunda.

Silmaga nähtav väline elust kõrgem universaalsus – kosmos – on otsekui midagi väga isikuülest.

Ometi on see nähtav pilt iga individuaalsuse enda välja selgitatud ja kokku pakitud kujutluspilt. Oma kujunditega seostatud, oma tähendustele allutatud.

Kaks maailma kohtuvad maailma sees,

tulvil kõhklust ning elevust eneses.

Mis küll ootab mind selles maailmas ees?

On see peegeldus selges hingevees...

Kui on varjud ja valgused – millised need?

Kui kohtume, kallis...

mida leiame teel?

Kuidas ühte saavad plussid, miinused meis?

Mis meis alles jääb - mis on õudseim leid?

Mida valgustab läbi ühes sündinud hetk –

millest lendab läbi meie õnneretk?

Kas me talume kõrgust, kuhu tõstab tiib?

Kuid kui kohtame rõhku, kuhu sügavus viib?

Annan alla ja alistun...seisan siin...

Olen valmis ja vastutan iga viiv...

Sest ma tean... sellel teel ei saa garantiid...

Üksnes naeratus Loojalt – olen täiega siin :)

TiinaV
Palal augustis 2013

Tausta kujundanud P. Tammela ja K. Pungas
Toimetanud E. Sooneste