Vastandite Tants Maailmavaateaknal

Vastandjõudude dünaamikast läbi astroloogilise sümbolkeele

Astroloogia kõneleb elu üles ehitavate jõudude suhete keelt.

Mõistagi on siin tegu sümbolkeelega, sest sellel on pisut enam võimalusi vahendada teadmisi, arusaamisi ja kogemusi säärasel moel, et midagigi kõigest sõelale või pildile jääks.

See võimaldab kõige vabamalt kirjeldada elu tasakaaludünaamikat, mis on ühtaegu toimiv läbi väga mitmete tasandite, kujude ja rütmide.

Mis ei seisata mõõtmiseks ega peatu pildistamiseks.

Mille kõikide plaanide korraga vaatleminegi on sedalaadi vägitükk, millega vaevalt keegi toime tuleks, kirjeldamisest rääkimata.

Nii ongi meil au jäädvustada vaid kaadreid ja tabada hetki ning tajuda kinnisilmi mõnd salapärast hoovust. Ja aimata mingit korduvat ja äratuntavat mustrijuppi –aga järgmisel hetkel on kõik juba uus, ja taas, ja taas.

Tabamatu ja pidevalt kõigile kättesaadav – selline ta kord juba on – see eluliikumine.

Üheks kõige erakordsemaks võimaluseks, mida astroloogia mulle pakkunud on ja mida nüüd teilegi vahendada tahan, on võimalus õppida mõistma vastandite ühtsust ja samas segunematust.

Vastandlikkuses peitub justkui üks elu suurimaid mõistatusi inimteadvusele.

Samuti suurim kingitus – võimalus kohtuda loominguks.

Duaalsus on nii loomingu kui konfliktide lõputu allikas.

Ühtesulamisigatsuse ja hävinguhirmu sünnitaja.

Tervenemise ja haavatasaamise võimalus.

Üksiti pakub vastandlikkus tervikule ainsat võimalust liikumiseks – sest see peab ju ka liikudes terviklikuks jääma: viia osa endast varju selleks ajaks, kui teine osa esile tuleb.

Nii on tervik ühtne ning ometi liikuv endas sisalduvate vastuolude varal.

Sellel põhineb eluliikumine ja astroloogia pakub omal kombel selle teadvustamise võimalust.

Selles sisaldub armastus ja hirm.

Seda mõista tähendab mõista pindpinevust – tervikuteadvuse pindpinevust.

Seda kasutada tähendab usaldada pindpinevust.

Usk sellesse, et Jumal hoiab, pole sisuliselt muud kui alateadlik usaldus terviku tasakaalu ja tema pindpinevuse vastu, mis hoiab endas sisalduvate vastandjõudude najal olukorda ikka nii, nagu see tervikus on – ei lange kokku ega lähe laiali.

Samas omab see lõputut variatsiooni tasakaaluasendeid.

Just nii nagu elu – otsata, lõputa ja erisusi pilgeni täis.

Mõista loomise ja hävingu seadusi tähendab sisuliselt mõista terviku tasakaaluliikumist.

Siin peitub inimmõistusele suur väljakutse.

Inimmõttele on omane otsida püsivat tasakaalu, võimalust panna midagi paika, manifesteerida midagi püsivat, olla millelegi kindel ja seda elukeskkonnas – eluväljas – kus toimub pidev tasakaaluliikumine.

Kui palju tasakaalu võib olla, et olla tasakaalus? Või õigemini – kui kaua võib tasakaalus olla, et jääda tasakaalu?

Kõik prognoosid, ennustused, ettevaatusabinõud, turvameetmed, õpetussõnad ja lausumised on omal moel tasakaaluõpetused – tasakaalukogemuse pärandid, ja kirjeldavad nende sõnade lausuja tolle hetke arusaama või leidu.

Tasakaaluretsepti kesk eluliikumise raputavat mitmekesisust.

Jah – need kõik inspireerivad, ja ometi kordab elu ennast kordumatult ning teooria rakendumine praktikas on alati üllatusi ja uusi leide tulvil.

Kui palju on kogejas armastust? – selle sõnaga tavatsetakse justkui kirjeldada tema julgust otsida ja kogeda duaalsuses ühtsust.

Kui palju on temas hirmu ehk kartust või eelaimdust tunda saada duaalsuses peituvat lõhestavat ja hävitavat toimet?

Kui palju on usaldust mõnd hirmu võita? Kui palju lootust võita lootusetust?

Astroloogia vaatleb ja kirjeldab elu tasakaaluliikumist läbi sodiaagiringi, läbi selle suhtes liikuvate taevakehade ning ruumi koordinaatide.

See võimaldab teadlikum olla ning osa saada suurema terviku rütmidest, milles elame, ja end nende rütmide suhtes häälestada – aimata nende kaudu ning peegeldusest ka enda sisemisi rütme.

See võimaldab arendada endas tervikuteadvust ning teadvustada enda kui tervikolendi tasakaaluliikumist.

See võimaldab arendada usaldust selle liikumise vastu ja suhtumist, mis aitab sellega kõige loomulikumal ning teadlikumal moel kaasa minna.

Huvi teatud mõjude vastu muudab nende suhtes vastuvõtlikuks, see omakorda rikastab elu, annab võimaluse oma olemust ja ka elu olemust üldisemalt tundma õppida ning seeläbi ka tugevdada oma sisemist tasakaalu, avardada teadvust.

Elu on elu – see on igapäevane „seesolemine“ ja kogemus.

Kogu oma olemusega osalemine: mõtete, hingamise, kehatunnete, rakumälu, kõigi aistingute ja aimduste, armastuse ja hirmu, ärkamise ja uinumisega.

Astroloogia on vaid spikker – ometi väärtuslik.

Justkui kaart turistile: kaardi vaatamine ei asenda reisi, aga võib reisil kasuks tulla.

See annab võimaluse mõista, vahel leppida, vahel leida uus vaatenurk, vahel tabada toimuva konteksti, vahel lihtsalt juhib tähelepanu, vahel julgustab – jah, vahel ka hirmutab. Hirmutajaks pole siiski mitte astroloogia ega astroloogiline kaart, vaid pigem lugeja või tõlgendaja enda hirm, mis seda infot lihtsalt sellisel moel käiku laseb.

Astroloogia võimaldab olla teadlikum oma individuaalsusest.

On ju suur vahe, kas sind viiakse kuhugi, kott peas, või sõidad ise, avasilmi ja usaldades oma juhioskusi.

Jah – tee võib ju olla tundmatu – sageli paratamatugi valik, kuid pakub siiski võimalust kohata huviga tundmatuid vaateid ja tajuda kaasnevat liikumisnaudingut.

Nii „sõidab“ ka teadvus läbi elu – kord, must kott peas, tundmatul teel kõikvõimalikele lootustele ja hirmufantaasiatele andudes ning siis jälle avasilmi, tundmatut huviga vaadeldes ja liikumise dünaamikat nautides.

Mis seal salata – liikumises on mingi loomupärane energia ja nauding.

Just samuti nagu ka sulandumises ja avatuses.

Neil hetkedel, kui hirm ja usaldamatus ei kangesta.

Neptuunlikel hetkedel.

Lapseea usaldus tuleneb pigem teadmatusest, hilisem (kui see üldse tekib) on teadlikkuse tulemus.

Laps usaldab maailma, vana iseennast.

Laps usub, et teda ei lükata – vana, et suudab vajadusel tõusta.

Usaldus kasvab läbi Saturni õppetundide sügavamale.

Vabadus peitub võimes vaadata vastu saatusele ehk sellele, mis vastu tuleb.

Võimes usaldada oma sisemist tasakaalu ning oskuses seda taastada läbi keskendumise ja ühendvälja tasakaalustava ja tervendava mõju peitub samuti vabadus.

Inimteadvus üha mõõdab ja loodib ja sellest tulenevalt loob.

Kuidas elada nii, et ruumis oleks ruumi?

Kuidas elada nii, et ajas oleks aega?

Nende küsimustega maadlevad ikka ja jälle kõik need, kes aega ja ruumi on sattunud J

Inimene igatseb ühte saada – kokku saada.

See on ühtsusteadvuse tasandi kutse.

Armastuse kutse – kojukutse.

Aga inimene igatseb ka vabaks saada – individualiseeruda – asuda oma teele, leida eneseteostus.

Seegi on igikestev kutse

Teadvuse arengukutse.

Endast teadlikuks saamise kutse.

Nende kahe kutse vahel tasakaalu leida on üks paras väljakutseJ

Kui pikk peaks olema see „ankrunöör“, et teadvusel oleks piisavalt ringinuuskimise vabadust ja ometi säiliks ühtsusetunne?

Just siis, kui ühtsuse igatsus oleks justkui juba teostumas – kohe, kohe ja olemegi koos ning peaks olema võimalus õndsalt ohata, et kõik on täpselt nii, kuis peab... ja siis kostab kusagilt salapärane kutse.

Vabaduse kutse.

Signaal, mida justkui annab omaenda teadvus.

Annab teada, et igatseb uuele rajale – uut tundmatut teadvustama, uut avarust.

Annab teada, et seisaks justkui ideaalsetes tingimustes, nina vastu seina...

Et vajab uut minemist.

Tahab uut tahku oma individuaalsusest esile tuua.

Ja just siis, kui see vabadus on leitud – kui individuaalsus on eredalt väljendunud ja oleme lõpuks ometi tõesti vabad minema ja tulema ning tunneme ennast täienisti üksi ja individuaalsena – segamatult oma muhkude ja lohkudega – pole võimatu, et vahel lausa Suure Muhu Tipus või loksumas üksi Suures Mustas Augus... see kõik ei köida justkui enam.

Jälle kostab kusagilt kutse.

Kutse kusagilt sügavalt ja samas nii lähedalt.

Kutse kellegagi ühte saama – saama ühte milleski suuremas, enamas.

Ühtesulamise igatsus, omaksvõetuse igatsus.

Nii see on ja peabki olema.

Et ruumis oleks ruumi ja ajas aega.

Et leida elumõnu ja teadvustada tema lõputuid aardeid.

Et südames saaks üha enam olema soe ühtekuuluvustunne eluga ja pilku saaks üha enam suunata Kotka kombel üle silmapiiri.

Et Suur Pilt saaks suurem.

Et olemine saaks tervem.

Mida sügavamal on Tundeankur, seda kõikehõlmavam on ühtsustunne.

Mida kõrgem on Vaatleja perspektiiv, seda avaram on nägemus – see nn Suur Pilt Elust.

Nende kahe igatsuse dünaamikas kulgeb elu.

Nende tasakaaluliikumises areneb inimene.

Astroloogia kirjeldab tasakaaluliikumist läbi ringikujundi – sodiaagiringi.

Ringis on võimalik vaadelda tasakaalu poolusi ja nende vaheldumist.

Just nagu aastaaegade vaheldumist ning seda tasakaalukat ja tasakaalustavat teineteisele pealetungimist ja allaandmist aastaringis.

Astroloogia abiga on võimalik vaadelda ja mõtestada oma elu aastaaegu ja nende vaheldumist ning õppida mõistma duaalsuse taga peituvat ühtsust.

Hea ja halb on suhtumised .

Mingitest hoiakutest tulenevad suhtumised.

Hoiakus on omakorda kogemuslike kohanemiste tulemus.

Hea ja halb on omal kombel inertsi ilming.

Mõtteviisi, mis on kord toiminud ja andnud mingi püsivusetunde, soovitud tulemuse, turvalise saarekese või vastupidi: ebaõnnestumise mällu vajutanud.

Miski, mis on võrdlemisi edukalt  „paika pandud“ kesk eluliikumist.

Mida kauem õnnestub nii tekkivais olukordades säilitada “head”, seda suuremaks kasvab temas varjul oleva „halva“ potentsiaal.

Seda lihtsalt ebaproportsionaalsuse tõttu mõtteviisi ning loomupärase ja tervikut tasakaalus hoidva eluliikumise vahel.

Eluliikumine hoiab kõik proportsionaalsena ja tema pindpinevus taastab tasakaalu ka päris serva peale sattudes – see ongi parim, mis juhtuda saab.

Jääb üksnes suhtumine – see hoiakutega mõtteviis.

Mis temast saab?

Temast, kes ta püüab eelistatud olukorra säilitamise poole ja pole märganud, et tema tasakaalupüüdlused on nö „kohaliku tähtsusega“, meenutades terviku mõistes pigem „haiguskollet“?

Et see eelistatud olukord on kujunenud seisakuks ning asunud looma muhku ja lohku, mis ühel hetkel tõenäoliselt ka nn  „elulisele ümbervalamisele“ lähevad.

Hirm selle aimatava lohu ees, mis kusagil alateadvuse nähtamatul maastikul meie eelistatud olukorda noolib, ongi see, mis annab sellele lohule nimeks „halb“ ja sunnib seda igal võimalikul moel vältima.

Kuidas siis ikkagi leida sellises olukorras tasakaalu?

Kuidas jõuda koju?

Kuidas oleks üldse sellises lõhestunud olukorras võimalik kogeda ühtsusteadvust?

Hea ja halb – kuidas kogeda sellises seltskonnas ühtsust?

Nii selgubki, et sageli on just suhtumine selleks ületamatuks tõkkepuuks, mis lahutab inimteadvust ja lõhestab tema maailmataju.

Tegelikult on suhtumisi ju rohkem, vaatenurki enam.

Uus vaatenurk võib olla vabastav.

Hea baleriin suudab end tasakaalustada ka kõige keerulisema pirueti ajal.

Õnnelik inimene suudab sama igal aastaajal – ka igal oma elu aastaajal.

Selleks tuleb aga suhtumine asetada selliselt, et „hea“ tähenduseks saab see valik, mis hoiab tervikut antud olukorras tasakaalus – just nii nagu suvel on hea võtta riidest lahti ja talvel panna riided selga.

See on võime näha muutuvas olukorras nii head kui halba ning toetuda sellele, mis võimaldab sisemist tasakaalu säilitada.

On ju selge, et puuduse üle kaeblemine, kellegi süüdistamine, oma õnnetusse saatusesse kinni jäämine, lootuse kaotamine arvates, et oled kaotanud ainsa võimaliku võimaluse, kellegi teise külge klammerdumine lootuses kuidagi tema najal ja temalt lubadusi välja pinnides hakkama saada – ei ole tervikut tasakaalus hoidvad valikud.

Need suhtumised justkui hoopis kinnitavad, et ma ei ole tervik – mul on midagi puudu, ma olen selle puuduse ohver ning pigem oma maailma ülalpeetav kui selle looja ja kogeja.

Muutuvas keskkonnas on loomulik, et  ka suhtumine muutub – ometi pole see muutumine valelik – see on eluline ausus – ausus oma tervikolemuse ees.

Armastusetunde kui ühtsusteadvuse rahvapäraselt nimetatud tunnuse järgi on tühjus pigem avatus.

Tühjus on kui imeline vastuvõtlikkuse ja usalduse potentsiaal.

See on lausa vajalik eeldus uue taipamise, tasandi, maailmavaate, tundeelamuse, kogemuse, sõbra, rikkuse jne vastu võtmiseks.

Sellise tühjusetundega käib kaasa tänutunne ja usaldus.

Hirmul baseeruv tühjusetaju, mis sageli pärineb mõnest mineviku valusast kogemusest ning on alateadlikku mällu jälje vajutanud, tunneb tühjust kui tühisuse tunnet, puudu olemise, halvem olemise, vähem olemise tunnet, ning sellega käib tänutunde asemel sageli

kaasas hoopis kadedus, kompleks ja alateadlik tung tühistada omakorda teisi.

Niisiis on tühjus üks, aga suhtumine tühjusse hoopis teine asi.

Kogemuse määrab suhtumine.

Sama tendents ilmneb ka täidetusetundes.

Armastusetundega kaasneb täidetuse ning külluse tajumine loova potentsiaalina, kingitusena, oma individuaalse panuse andmisena maailma mitmekesisusse, elurõõmu allikana.

Hirm ajab aga siingi oma Karvase Käe vahele ja sünnitab seisakut, mis ei ole yang-seisundile loomupäraselt kohane – see justkui ajab punni ja tekitab paistetust meie eluvoolu. Paneb olemasoleva külge klammerduma, kuhjama, seda enda väärtuse mõõduna võtma, muudab selle justkui „päästvaks kaljunukiks hädameres“ – millekski, mille abil „vee peal püsida“ ja olla „mitte niisugune“ nagu need ulpivad hädavaresed seal vees – andku jumal, et sinna ei kukuksJ

Hirm, et saab otsa ja lõpeb ära, võib vahel olla justkui otsata ja lõputa.

Ja suletud anumad saavad täis ja lähevad tühjaks ning kuigi ühelt poolt näib see justkui olevat õnnetus, on ta teisalt jälle õnn.

Õnn taas osa saada täitumisest ja tühjenemisest – eluliikumisest ja selle liikumisega kaasnevast värskusest ning naudingust.

Sellest naudingust, mida sümboliseerivad kõik elusolemise põhitunnused – soontes voolav veri ja sõõrmetes sõõmav õhk.

Nemad tunnevad tasakaaluliikumist ja õpetavad seda ka nende kohal vilkalt toimetavale tähelepanuaparaadile.

Sellele, kelle teenistuses on meie silmapaar ja aju – just nemad, kellel on vabadus valida, millele oma tähelepanu pöörata, milline tee valida, mida sel teel märgata, millesse kiinduda ja mida peljata.

Kõik on kõiges – nii on ka inimese enda olemuses kogu terviku toimimise tarkus peidus.

Nii lähedal ning kättesaadav ja ometi nii kaua kättesaamatu.

On veel üks imepärane müsteerium, mis inimteadvusele ikka peavalu valmistanud, ja see on soov vabaneda tülikast, ülejõukäivast, ebameeldivast, kardetavast ilma selle sügavamat olemust või sõnumit enda jaoks teadvustamata.

Seda siis läbi „välja viskamise“.

Mida kõike me ei taha oma elust vahel välja visata.

Partnereid, kellega ei saa hakkama, esemeid, mõtteid, pahesid jne.

Ja mida innukamalt me seda „puhastustööd“ teeme ja halba välja viskame, seda sagedamini me seda asjaolu üha kohtame – just väljas!

Mida tugevamaks saab see „väljaviskamise muskel“, seda enam ta tööd saab – võibki ametiks kujuneda väljaviskaja J

Jah, kõik, mida välja viskad, seal väljas siis on – eluväljas, tasakaaluväljas, ühendväljas – nimeta kuidas tahes, ja sealt väljast ta kogu aeg ligi astub – taas ja taas, ja laseb ennast välja visata, kuniks ta ära tunned.

Saad kätte selle sõnumi, mis tal sinu teadvusele kaasas on – selle sõnumi, et ta on sinu väljas, aga on seal põlatuna ja ebaproportsionaalsena, seni mõistmatuks jäänud jääknähuna ja prügina – puudusena, mis kaalub üles mingit liialdust.

Eks ole ju prügi ka millegi hea küljest pudenenud pahe. Eluline suhtemuutus lihtsalt.

Jääkideta ringlust õpetab loodus, vereringe, hingamine.

Pole prügi – loodus on oma olemuselt puhas.

Inimene on ka loodus ja oma olemuselt puhas.

Üksnes suhtumised, mida kujundab meie teelolev teadvus, loovad mõttekujundeid, milles olemuslik puhtus saab ümber nimetatud eelistatud puhtuseks ja millele lisandub uus mõiste – mustus ehk see, mis on välditav, üleliigne, kasutu, tühine, tülikas.

Looduses jääb ka lahkunust järele mustus – kõdu ja must muld, aga see on kummalisel kombel puhas...

Seda igas plaanis.

Ja nüüd astroloogilise tasakaalusümboolika juurde.

Igal meist on oma sünnikaardi järgi selles tasakaalusümboolikas oma etteaste, oma nüanss, oma lõik mustrist kududa. Ja selle elu läbi, mida elame, selles keskkonnas, kus kulgeme ja nende tegevuste, kaaslaste ja olukordade läbi, mida igatseme, loome ja kohtame, hoiame ennast tasakaalus – oleme ka Suure Tasakaalu Ilus Pärl just õigel ajal ja õiges kohas.

Mida ausamad oleme oma põhiolemuse ja sisemise siiruse ees, seda puhtamalt mängime välja oma akordi ka selles Suures Tantsus.

Just nagu ehtsad kivid omavad kiirgust ja sünteetilised sel moel mitte, justkui ehtne ehe on ikka see, mida vaadates tunneme mingit aupaklikkust, mida ersats sel moel ei tekita, nii tekitab ka ehtne inimene meie tajudes sügava lugupidamise – ta kuidagi kiirgab, selle tunneme hinges ära. Julguses olla sügavuti ehtne ja siiras ning usaldada terviklikku ühendvälja, mis kui lõputu energiavarasalv seisab alati meie selja taga, toetades suurima soosijana just meie tegelikku sünnipärast eripära – enamgi veel: ta on olnud selle loomise juures – julguses olla enda vastu aus, otsida oma sisemist tõde, arusaamist oma olemusest ja väljendada seda, mis kõlab hetkel sisemuses vastu nagu ehtne – nagu puhas heli – selles ongi elulise tasakaalu leidmise sügav saladus.

Ei ole võimalik ette kujutada suuremat soosingut kui ühendvälja toetus ja selle toetuse pälvime ainult siis, kui leiame temaga kontakti.

Ole ehtne – ja Universum kingib sulle Sinu Elu.

Seda võiks nimetada ka eneseteostuseks.

Samas seda näha ja sellest rõõmu tunda oskabki vaid inimene, kes on selle äratundmiseni jõudnud, seda tunnet kogenud – kelle suhtumine on muutunud nii, et ta on leidnud sisima tasakaalupunkti, ühenduskoha ühendväljaga.

Kes teab, kuidas suhtuda ellu nii, et oledki õigel ajal õiges kohas ja need õunad seal naabri aias ei tundugi enam nii lohutamatult suured võrreldes sinu aia omadega J

See kõik, millest eelpool juttu olnud, on aga olemisekvaliteet.

Siiani on väga palju tähelepanu pööratud teadmistele, aga küllalt vähe nende teadmiste kandja olemisele.

Selles ongi vast Veevalaja ajastu suurim muutus: olemise kvaliteet saab senisest märksa enam tähelepanualuseks ja sellega kaasneb tähelepanu tervikolemusele – seeläbi ka kehale, ja mitte ainult kehale, vaid kehadele, on neid ju inimolemusel rohkem.

Saab selgeks, et aju vastutab küll otseselt meie individuaalsuse, eristumise eest, meie teadvustamisevõime ja valikute eest – seeläbi ka otseselt Oma Loo eest, aga keha on see, kes hoiab meid kontekstis ja kontaktis. Hoiab meie ühtsust kõigega. 

Et inimene on imeline väli väljas ja kuigi individuaalne – ometi ühenduses ning tal on võimalik sellest teadlikuks saada – keha kaudu teadlikuks saada.

Olla nagu treenitud kosmonaut oma sisekosmoses, mis, nagu selgub, polegi enam nii oma – on ühendväli.

See, et senini on isiksuse arengule ja seeläbi ka aju ning teadmiste osale märksa suuremat rõhku pandud, on ju loomulik – ka kosmonauti tuleb enne kõvasti treenida, kui ta saadetakse sinna, kus pilt saab pööratud ja ta on sunnitud oma koduplaneeti päris pidetuna avakosmosepallikesena nägema. Proportsioonitaju saab tõenäoliselt korraliku elamuse.

Nii mõneski mõttes nõuab ühendväljaga ühenduse saamine individuaalselt teadvuselt sama – julgust näha end äkki lihtsalt „oma sisekosmose pallikesena“ paljude pallide keskel ja arusaama, et see pallike püsib ometi õigel ajal õiges kohas ning et kuskil on üks salapärane toetuspunkt, mis seda võimaldab. Nii lähebki tähelepanu olemisele – tervikus olemisele, terve olemisele, tasakaalus olemisele – jah, individuaalsena, ja ometi ühendväljas just nagu taevakeha.

Inimene ongi „taevakeha“.

See taevas on tema kõrgema olemuse väli.

Ja Taevas ongi Maa peal – läbi oma saadikute – loodu.

Astroloogia on mõneti justkui sõnum selle kohta, et Taevas on Maa peal – et ühendväli on iga olemisevormiga kaasas ja hoiab seeläbi nii loovust kui tasakaalu.

Iga inimese individuaalsus on nagu ühendvälja mustrisse kootud unikaalne pärl. See individuaalsus on nagu omalaadne "aegruumi pilet" ja selles sisalduvat informatsiooni aitab avada ka astroloogiline kaart.

Isiksused, kes on teel oma individuaalsuse avastamise poole, võivad aga vahel olla otsekui näitlejad, kes keelduvad lihtsalt oma etteasteks lavale tulemast või pärast lavalt ära minemast.

Kelle võrdlused pärinevad pinnapealsest ilmast, mis teadvustab ja toetab erisusi, mitte ühtsust – nii see ju peabki olema, aga individuaalsuse taju peaks pärinema sügavalt.

Sest just seal on võimalik tajuda, millel on aeg tulla ja millel minna – mida terviku tasakaal individuaalsusele kõrva sosistab.

Inimene loodib ennast sügaval ja mõõdab pinnal, ja see pole alati sugugi lihtne – sinna sügavale minna pole lihtne – samas osa meie olemisest seal ju ometi alati on ja ootab... seda teist osa, kes ta sealt avastaks. Hirm teeb aga tähtsaks selle, mis silma all, ja sageli ei pane sügavat tähele enne, kui see juba lõhkemiseni taguma on hakanud.

Elu on sündmuste jada ja sünnikaart omalaadne rütmispikker nende sündmuste kulgemise teekonnal.

Väga kauge peegeldus väga lähedal toimuvale – justkui iseenda sünnilugu projekteerituna väga kaugele ekraanile ja tõeliselt aukartustäratavas suurenduses:)) 
 
Sünnikaarti võib vaadelda kui siia ilma sündimise hetke struktuuri,  sealt justkui põhjust aimates võib vaadelda Teadvuse kulgemist läbi  Elu. 
Erinevate omaduste esiletulemise ja varjumineku perioode. 
Iseenda sünnitamist läbi kooskõlade ja vastuolude, läbi erinevate  tasandite – füüsilise, emotsionaalse, mentaalse jne. 

Ja lõppeks võib sünnikaarti vaadelda ka kui võtit siit ilmast välja sündimiseks, ilusa kooskõla leidmiseks üksolus.  
Sünnikaardil võib eristada justkui kolme erinevat tasapinda, millel toimivad 12 põhilist dünaamilises vastasmõjus olevat jõuprintsiipi ja lisaks veel hulgaliselt teisigi.  
Need kolm tasandit on:  sodiaagimärkide ring, planeediring ja majadering.  
Just nende jõudude omavahelistes suhetes saab teoks sünni ja surma müsteerium.  
See kolmetasapinnalisus võimaldab mõista taevamärkide ja maiste asjade vahel valitsevat seost.
On ju sodiaagimärke kui taevaseid sümboleid 12 ja ka astroloogilisi maju (kirjeldavad ekliptika suhet astronoomilise ekvaatori ja meridiaanidega) kui struktureerumise astmeid 12. Samas planeediring on aegade vältel aina avardunud Maa sisima tuuma ja ka taeva poole küünitava  inimteadvuse arengus.  
Planeediring sümboliseerikski sünnimüsteeriumi olemust kõige enam, avardudes kui "sild" põhimõtte "nii nagu ülal, nii ka all "  jõustumiseks inimteadvuses. 
 

Iga planeedi avastamine on kajastunud ka uue elemendi avastamises maapõuest ja peegeldanud seeläbi omalaadselt teadlikkuse teekonda.

Palju on avaldatud arvamust, et inimkond on oma üha süvenevas elu olemuse uurimuses muistsetest tarkustest eemaldunud ja sootuks pimedasse materialismi sattunud, aga kas mitte selleski pole jälgi elu ülesehitavate rütmide iseloomulikkusest – kas kõige pimedam pole mitte

vahetult enne koitu? 

Kas ei ole lapski kõige suuremas "kitsikuses" just vahetult enne  sündimist sünnikanalis pusides?

Sünnikaardi lahtimõtestamine aitab niisiis kõigepealt õppida mõistma elu üles ehitavate jõudude omavahelisi suhteid, seejärel enda ja ümbritseva isikupäraseid rütme, iseloomu eripära ja annab just  nimelt "sünnitusabi" teelolijale, pakkudes võimalust olla rohkem teadvel, rohkem märgata ja kohal olla.

Kõige dünaamilisem on niisiis planeediring, see aitab iseloomu ning individuaalsust kõige värvikamalt kirjeldada.

Iga jõu põhiprintsiip (ka arhetüübiks nimetatu) väljendub läbi erinevate tasandite.

Teda kirjeldab sodiaagiringis sodiaagimärk, planeediringis planeet ja majaderingis maja.

Sodiaagiringis on võimalik mõista sodiaagimärgi kui jõu tasakaaluolekut dünaamilises tasakaalustatud tervikus – sellest ka märgi põhiolemuse kirjeldus tuleneb.

Planeediringis on võimalik mõista tema olemist ning toimet liikumises ja suhtestumises teiste jõududega.

Majaderingis on võimalik mõista tema kohta elu ülesehitus- ja kaduvusprotsessides.

Sodiaagiringis on 12 sodiaagimärki ja nad moodustavad 6 tasakaalupaari.

Neid tasakaalupaare on võimalik mõista kui segunematuid vastandeid, aga ka nagu ühtekuuluvaid täiendpoolusi.

Sellest mõistmisvõimest sõltubki suuresti see, kas inimteadvus kogeb sõda või rahu, armastust või hirmu, lõhestatust või ühtsust, võimalust või võimatust.

Elu justkui sunnib teadvust kihistuma – avarduma, kasvama, liikuma, süvenema, tõusma – justkui arenema mööda treppi, millel edasiarendus ei hõlma ainult üht tasandit, vaid sunnib avastama uut.

Saladus on selles, et samal tasandil on need paarid vastandlikud ja hoiavad elu eristumisvõimalust, eristumispuhtust – segunematust.

Läbi erinevate tasandite on nad aga ühtsena tajutavad, üks tasakaalustav poolus valguses ja teine varjus.

See on see müstiline trepp, mis elule mõeldes nii sportlasel, teadlasel kui kunstnikul sagedasti silme ees kangastub, mis õnnehetkedel taevatrepina tundub ja õnnetusehetkedel poomisköit või mürgimadu meenutab. J

See salapärane keerdtrepp, mida kohtame kõikjal looduse ringkäigus.

Elu tõuseb ja laskub mööda müstilist keerdtreppi, et ületada vastandite vaheline pinge ja luua üha kõrgema/sügavama tasandi teadvustatud ühtsust – sügavamat tunnetes, kõrgemat teadvuses.

Kummaline küll, kuid sügav ühtsustunne tõstab hinge kõrgele – ülendab tunnet.

Kõrge teadvus on aga võimeline teadvustama sügavat ühtsust.

See, kes näeb kõrgelt, märkab äkki kogu tervikmustri ilu ja pinnapeal tajutud dilemmade ühtekuuluvust – justkui lahendamatu küsimus, kas asuda teele Tartusse või Tallinna, mille üle  Mäo ristis paratamatult valik tuleb langetada, saab lennukiga ülelendaja jaoks ilma igasuguse dilemmata lihtsalt üheks kauniks Eestimaaks.

Teadvuse jaoks on vabadus võimes vahetada plaane, tunde jaoks on vabadus tajuda ühtekuuluvust.

Astroloogias vastavalt Uraani ja Neptuuni valitsusalad.

Aga miks ikkagi keerdtreppi mööda?

Sest tervik on tasakaalus pindpinevuse läbi.

Tervik hoiab ennast koos vastandite ühtsuse ja tasakaalu varal – just samuti, nagu ta ennast vastandite varal ka arengupinges hoiab.

Seeläbi on vastuolude dünaamika tegelikult palju mitmekesisem.

On ju iga asukoht ringis – antud juhul siis sodiaagimärk või taevakeha – suhtes mitte ainult oma vastas asuva märgiga, vaid ka kõigi ülejäänutega.

Neid suhteid nimetatakse astroloogias aspektideks ja need iseloomustavad tervikusiseseid suhteid terviku osade ja erinevate punktide vahel – tervikolendi eluliikumist – ja on mõistagi kõik kaasmõjus.

Niisiis on siin mingit „puhast mõju“ välja sõeluda tegelikult võimatu – saab kõneleda jõudude keeles: suundumustest, printsiipidest, arhetüüpidest ja nende võimalikest kujudest.

Siit saabki arusaadavaks, miks elust kõnelemist sobib vahendama kõige enam sümbolkeel.

Faktiline info on lihtsalt niivõrd lühiajaline elu kontekstis, et ei jõua märgatut väljagi öelda, enne kui ta on juba muutunud ;)

Samuti on elu infohulk niivõrd mahukas, et seda suudab väljendada vaid elu ise, ja seda ta ju teebki – lakkamatult ja reaalajas meie ja veel lugematu arvu eluvormide osavõtul.

Elu ise ongi oma olemuselt sümbolkeel – selle lugemine on kõige kütkestavam lugemine, mida inimteadvus eales leida võib.

Samas on igas konkreetses ilmingus midagi iseloomulikku, mida kirjeldada, et selle ilmingu olemust tabada.

Esimene ja kõige iseloomulikum aspekt ongi opositsioon ehk vastasseis, ja selles seisus seisavad esmajärjekorras kõik sodiaagimärkide tasakaalupaarid.

Sellest järgnevalt juttu tulebki, sest nende tasakaalude mõistmisele tugineb ühtsusteadvus kõige enam.

Tasub ka nimetada, et vastandpaarid moodustuvad alati teineteist toetavate ja soodustavate elementide vahele, seeläbi ongi vastandite dünaamika üpris äge ja igasugune vastasseis kipub ise ennast edukalt toitma ja toimimises hoidma.

Jäär/Kaalud

Tuli/Õhk

Yang

Kardinaalne ehk käivitav

Mina olen/meie oleme

Jäär ja Kaalud on sodiaagiringi esimene vastandlik tasakaalupaar.

Jäär on kardinaalne tulemärk, alguste märk, kõige käivitaja, sügava keskendumise ja siiruse märk – temas puuduvad puhtal kujul just nimelt kaalutlused – need kuuluvad tema vastasmärgile.

Jäär ühendab endas teadmatuse eelnenust ja alustaja puhtsüdamlikkuse.

Jäär vastutab sodiaagis alguste eest.

Planeediringis vastab Jäärale planeet Marss ja majaderingis 1. maja.

Just neist märkidest võid ka oma sünnikaardis jääralikku otsida – seda, kus elutseb sinu alustajavaim.

Jäär on otsekui Valgusemõõk, mis siseneb pimedusse, või nagu seeme, mis väljub mustast mullast – justkui kaalutlemata sõna, mis pärineb otse südame siirast pimedusest.

Kaalud on kardinaalne õhumärk. Tema on sodiaagi kaalutleja, tasakaalu looja, peegelduse teadvustaja ja uurija, vastasmõjude asjatundja, kollektiivide moodustaja, erisuste vahele tasakaalu leidja, õigusemõistja ja lepitaja.

Nii nad siis on – vastandid mis vastandid – mis üksmeelt siin saab olla?

Ja seisavad astroloogilise kaardi horisondil – teadvuse teljel – ning lahendavad üha üht põhilist lahendust ootavat küsimust: kui palju võib olla mind, et saaks tekkida meie ja kui palju võib olla meiet, et ma üldse mäletaksin, kes olen mina.

Ringiratast üha uuesti, kuni äkki märkad, et nad kuuluvad ühte.

Lahutamatult.

Sest eks on ju kaalumine võimalik üksnes noateral või mõõgatipul.

Kui pole tera, pole ka kaalumist.

Eks saan ma ju igasugust tasakaalu ja õiglust mõista üksnes endale toetudes, ja mida sügavamalt ja siiramalt – seda õiglasemalt.

Eks ole igaüks meist kaalumise hetkel ise ka see „tera“ millel kaalud kõiguvad.

Mida peenem on tera, seda hapram on kaal püsima, seda tundlikum on ta kaaluma.

Seda võrdsemad on tema kaalutavad pooled, väiksem kõikumise amplituud...

Mida jääram on Jäär, seda kaalumad on Kaalud – mida siiram on süda, seda lihtsam on teha temale toetuv valik.

Mida sügavam on teadlikkus enda olemusest, seda enam oled teadlik ka teiste olemusest ja seda kergem on teha kaalukaid otsuseid.

Seda sõnumit kannab ka teine tuntud Jäära ja Kaalude telje sümbol, millega sageli sümboliseeritakse õiglust – see on kinniseotud silmadega kaaluja, kel kaalud käes.

Seda sümbolit on palju kasutatud.

Kõige enam vist seoses Taro kaartide Õigluse kaardiga.

Seotud silmad sümboliseerivad siin taas jääralikku ausat ja puhtsüdamlikku kaalukeelt ning kaalud õigluse kaalumist sellel.

Jäär on niisiis ka puhtsüdamlikkuse sümboli kandja, mis on ju tõepoolest parimaks toetuspunktiks kaalude poolel sümboliseeritavate suhete loomisel ja nende olemuse teadvustamisel.

Sõnn/Skorpion

Maa/Vesi

Yin

Kindel ja püsiv

Mina oman/mina ihaldan

Sõnn on orienteeritud materiaalsele tasandile.

Ta on jõulisim ja ehedaim elu esiletoomise märk.

Viljakuse, lopsakuse, külluse, mahlasuse ja ilu märk. Ta on ihulise rõõmu ja keha manifesteerimise märk.

Puhta ja eheda kehalisuse märk.

Sõnn toetub elu vaimsele allikale ja toob selle vägevuse esile – ta joob otse sellest allikast ja valab selle vormi – selle lõpututesse erinevatesse avaldumisvormidesse.

Sõnn kannab maailma ilutunnetust. Ta on kevadise elujõu sümbol.

Ta lähtub elu enda hingest ja annab sellele kuju.

Skorpion tema vastaspoolusena on orienteeritud hingele.

Ta lähtub mateeriast ja puhastab selles hingavat allikat.

Ta püüdleb alastioleku ja hingelise ühtesulandumise poole – ta püüdleb kirglikult ürgallikale tagasi – ta ihaldab jõuda sinna, kus tuksleb meie olemise piiritu allikas ja tuum ning kust voogab hinge jootev ning puhastav vägi.

Skorpion vastutab sodiaagis hingepuhtuse eest.

Ta on sügise sümbol.

Skorpion kehastab sissepöördumist ja ühinemise kutset samavõrd, kui Sõnn kehastab väljapöördumist ja individualiseerumise kutset.

Sõnni sümboliseerivad ehk kõige enam tema sarved ja Skorpioni tema saba – See telg on elulisim kõigist – selline „saba ja sarvedega“ telg.

See on elulise hingamise telg kevade ja sügise vahel, mis hoiab eluliikumist tema kõige ihulisemas hinguses.

See telg kannab endas ka sündmuse ja protsessi tähendust.

Sõnni kanda on elu sündmuste pool – elu ilmub sündide läbi, iga ilmumine on sündmus.

Skorpioni kanda on protsesside pool ja selle ulatuslikkus ja vägevus.

Sügis on samuti protsess, mis allutab endale individuaalsused ja kannab neid otsekui ühise eesmärgi poole – seemnesse tagasi.

Sügises on Skorpioni ja surma valitseja Pluuto väge.

See on võimas kutse transformatsioonile ja kitsendavatest piiridest vabanemise poole, et ühineda milleski sügavamas – ühendavamas ja ürgsemas.

Sõnn toob esile sõnumi ürgallikalt – Skorpion hoolitseb selle eest, et elu ei kuivaks ega kivineks ega kaotaks sidet selle allikaga – et sõnum, mida Sõnn kannab, saaks taas ja taas kummardada allikale ja rüübata uus sõõm ning tuua üles uus sõnum – veel sügavam, veel kaunim, värskem ja lopsakam.

Nende koosmõjus Elu lainetab ja eluhingus hingab Vaimu ja Mateeria vahel.

Kaksikud/Ambur

Õhk/Tuli

Yang

Muutlik

Mina mõtlen/meie mõtleme

Kaksikud on muutlik õhumärk.

Tõepoolest vast kõige liikuvam märk sodiaagis.

Tema see ongi, kelle kanda on kogu elu faktideküllus, mis lendab ringi nii õhus, mida hingame, kui ka meie mõttemaailmas.

Kaksikud iseloomustavad ka individuaalse mõtteviisi olemust, mis liigub otsekui fakt faktidemeres – levitab ennast ja nakatub teistest infokildudest – kogub ja jaotab mentaalsete jõgede voolu ning õhuvooludes liikuvaid lõhnu, helisid jne.

Ta toimib pinnal ja kogub ja levitab fakte ümberringi toimuvast.

Kaksikud on ka kiindumatu liikumise märk.

Temasse pole oma jälge vajutanud hingeline mõõde, mis sunniks mõnd neist faktidest kartma, eelistama, moonutama või armsaks pidama.

Nii täiendab ta lisaks enda pildile ka kõiki teisi pilte enda ümber ning hoiab neid pidevas muutumises, uuenemises ja täienemises.

Tema vastas seisab Amburi märk.

Amburi märgi alla kuulub kollektiivne mõte – ühismõttevormid alates koosolekust kuni religioonideni välja – sinna kuulub kõik see, kus mõtted on koondunud millegi loomiseks, millegi väljaütlemiseks – mingi idee väljatoomiseks.

Siia kuuluvad kultuurid, religioonid, internet, haridus.

Ühismõttel on manifesteeriv jõud – tule elemendi jõud.

Mõtted ühinevad ja omandavad seeläbi suundumuse ning see suundumus püüdleb ennast manifesteerima.

Kui individuaalne mõte on oma olemuselt kaksikulik: koguv, vahendav, uitlev, otsiv ja kujunev – õhuline, siis ühismõte on oma olemuselt nagu tema element tuligi – ühendavale ideele tuginev, loov ja väljendumisele püüdlev.

Individuaalne mõte justkui saab inspiratsiooni olemasolevast ja kujuneb seda süües ja edasi kandes, hoolitsedes nõnda informatsiooni objektiivsuse ja ka ühtlustamise eest.

Ühismõte toitub endas sisalduvatest mõtetest ning mingil hetkel lahvatanud ideest ja püüdleb selle väljatoomisele – ellukutsumisele.

Sellel teljel toimivad – teineteist halvemal juhul vältides ning parimal juhul toites ja inspireerides – teadlane ja usklik, tudeng ja õpetlane, ajakirjanik ja poliitik jne.

Usklik usub ja äratab kahtlust – teadlane kontrollib – sellesse usubki J

Ülikool, mis Amburi märgi valitsusalune, on pilgeni täis sebivaid kaksiklasi – teksad jalas ja rutt jalus.

Tulevad ja lähevad aastakäikude kaupa – toidavad ülikooli ja ülikool toidab neid.

Tervik on tasakaalus ja ometi ägedat liikumist täis.

Sellel teljel tuleb vast kõige enam ilmsiks asjaolu, et kus on liikumist, seal on püsimist.

Ja ka see, et kõige suuremas liikumises on siiski meie mentaalne plaan – õhk peab liikuma, et tuli põleks, ja kui tuli põleb, siis see tekitab omakorda õhu liikumist.

Aju vajab pidevalt inspiratsiooni ja see omakorda sünnitab ideid.

Õhk kehastab sõltumatust – tuli klammerdub teda toitvasse puusse.

Nii ongi Kaksikutele omane sõltumatus ja pidevalt läbivoolav infojõgi – selles voolab kõik, jättes jälgi, ja ometi ei ummistu see veendumuste ummikusse.

Otsekui telediktor, kes kõneleb sõltumatul moel nii pulmadest kui matustest, või tudeng, kes suuremate siseheitlusteta omandab etteantud õppekava ega kohku õilsa eesmärgi nimel tagasi ka eksamil spikerdamast – peagi semester läbi, ainepunktid käes ja pea tuhandele tuulele valla J

Ambur seevastu on tugevasti kiindunud oma ideesse.

Ta hoiab tuld ja vajab selleks õhku.

Talle on omane visioon, nägemus, idee, ja selle eest võib võidelda koguni nii tuliselt, et omal ajal satuti „tule sorkimise“ eest lausa tuleriidale.

Mida kõrgem on idee, seda palavam on tuli.

Nii ongi, et eriti suurte „grillimeistritena“ on ajaloost teada just vaimsete ideede kandjad, nagu näiteks religioonid või ka ulatuslikke poliitilisi ideid kandvad rühmitused.

Nende puhul on „põrgutulega“ ähvardamine olnud justkui paratamatu tuleelemendi kõrvalmõju ;)))

Mida suuremõõtmelisem on idee, seda suuremõõtmelisemat vormi talle ka järgnevas Kaljukitses anda püütakse.

Vähk/Kaljukits

Vesi/Maa

Yin

Kardinaalne

Mina tunnen/mina vastutan

Siin on tegemist olulise paariga ka selles mõttes, et ta on järgmise põhitelje – Ic/Mc – paar.

Eelmised kolm paari lähtusid esimesest põhiteljest – horisondist, teadvuse teljest ehk Asc/Dsc-teljest ja seal oli käivitavaks kardinaalseks elemendiks tuli ning märgiks Jäär, mis andis kogu kolmikule mingis mõttes väljendumisele ning individuaalsusele püüdleva meheliku, teadvuse osa rõhutava meki. Nüüd on aga tegu teisele põhiteljele järgneva kolmikuga, mida individuaalses plaanis käivitab kiinduv ja hingeline Vähk, ja see teine põhitelg – loovuse, jõu, energia telg – paikneb oma loomulikus asetuses naiselikes, kiinduvates ning hoidvates märkides: Vähis ja Kaljukitses.

Siin tegu hingelise ning kiinduva veerandiga ja tema vastupeegeldusega sodiaagiringis.

Vähk on oma kõige iseloomulikumas väljenduses „pesatunne ja pesaigatsus“.

Vähk on hingelisuse märk, milles väljendub turvatunde, armastuse, armsuse teema.

Soov hellitada ja olla hoitud – ümbritseda end sellega, mis on pehme, armas ja lähedane.

Mis on omane ja õrn.

See on soov juua ja olla joodetud.

Just emotsionaalses plaanis.

Vajadus tunda tundeid ja juua nende tunnete joovastavat võlujooki oma hinge puhtal allikal.

Kogeda võimalust olla õrn ja siiras – ei ole ilmselt juhuslik, et meie süsteemi valgeim täht, mis kannab ka siirusega samatüvelist nime – Sirius – asub just Vähi sodiaagimärgis.

Vähil on vajadus luua endale tingimusi, milles hingel on hea, milles ihul on hubane ja milles saab väljenduda ainult õnnelikule Vähile omane naer – vulisev ja sädelev naer, mis kõlab, nagu keegi puistaks pärleid.

Just sel põhjusel kuulub Vähi märgi alla ka kodu ja muidugi lapsed, kes ongi omal moel nagu ringikõndivad puhaste hingede kehastused – sellised, keda ei kaitse veel nende oma mõistus ning elukogemus ja kelles on veel usaldus maailma ja Suurte Inimeste vastu.

Vanemate ja üldse nende Suurte Inimeste kehastajaks on aga just

Kaljukits selle telje vastastipul.

See on kui vorm – toetav ja teadlikkust manifesteeriv vorm.

Tugistruktuur ja tema poolt kantud ja vormistatud sõnum.

See, mis hoiab ja kaitseb, aga ka vangistab ja piiritleb.

See, mis kehtestab seadused selle vormi piires.

Vorm määrab oma kuju läbi, millisel moel energiad temas liiguvad – seda teeb mis tahes geomeetriline kujund, aga  ka vabariigi valitsus või rahandusministeerium.

Siit kasvab välja selle telje arenguline ülesanne ja ka dünaamika.

Vähk esindab hinge ja tema olemust ning vajadusi.

Kaljukits esindab vormi ja tema poolt avaldatavaid mõjusid – toetavate ja takistavate asjaolude summat.

Need kaks on koostoimes just samuti, nagu on koostoimes sisu ja vorm.

Hing loob vajaduse kaitse ja toe järele ning vorm pakub seda – hing areneb ja tema vajadused muutuvad – senine vorm muutub takistavaks.

Hing esitab vajaduse vabaduse järele ja vorm peab seda võimaldama. Aga kuidas?

Kas vorm uueneb või kaob?

Kas keegi on näinud ringi lippamas alasti hinge või pargipingil tuksumas alasti südant?

Jah – vorm uueneb, avardub, transformeerub, muutub, ja selle kõige juures tajub oma vastutust!

Just siit tulebki Kaljukitse märgi vastutuse mõiste – ta seisab uuenemise ja hoidmise piiril – unistuse ja pettumuse vahel – on turvaotsijate ja vabadusvõitlejate kohtumispaigaks ja ta kannab seda endas ja ta paistab välja...

Ta on nagu isa, kellele tema Vähist laps kord selja taha jookseb ja kahe käega ta jala ümbert kinni rabab, sest kardab kolli voodi all, ja siis jälle taob talle pisaraid pritsides rusikatega vastu rindu, sest tema hing igatseb just seda mänguautot, mida ta naabripoisi juures nägi, ja näib, et ainsaks probleemiks tema unistuste rajal on tema kivisest tümikast isa, kes autot ei osta...

Kuidas hoida selle teljel dünaamikat?

See on paljuski põhiküsimus ka praegusel ajastul, mil planeet Pluuto siirdus Kaljukitse märki.

Vähk ja Kaljukits kuuluvad kokku ja vajavad teineteist, nagu linnupoeg vajab munakoort või pehme ning tundlik inimkeha vajab toetavat skeletti või muutlikes ilmaoludes elav pere vajab oma Hütti või maailmaga alles tutvuv lapsekäsi otsib toetavat vanema kätt.

Aga kõik õnnelikud linnud kooruvad kord ja lapsed kasvavad suureks ja vormid luuaksegi selleks, et nad kannaksid edasi enda kanda usaldatud sõnumid – aegruumi sõnumid, ja mitte keegi teine ei tunne nende aegruumi sõnumite olemust ja vastutuse raskust enam kui Kaljukits, ning keegi teine ei saa siinsete dünaamikahäirete tõttu enam kannatada kui Vähk.

Elagem siis nii, et oleks ikka kuulda Vähi sädelevat naeru ja ka näha puhtaid hingepuhastavaid pisaraid ja et igaüks oskaks sügavalt mõista ja austada Kaljukitse vastutusrikast rolli kanda väärikalt aegruumi sõnumit ja selle muutumise pinget.

Kõige kaalukam pähkel sellelt teljelt on mõistagi mentaalne – mõttevorm.

Mis on võimalik ja mis mitte?

Kas ma suudan muutuda nii, nagu vajab minu hing, ja mida ta tegelikult ikkagi vajab?

Kas minus on igatsusi ja veendumusi, mis panevad mind oma koosmõjus lõhkuma ja juukseid katkuma – või on see Vähk seal kivi all juba lämbunud ja mul polegi peale Sfinksi ameti enam muid väljakutseid?

Kas ma olen viimati „kantpea“?

Keegi, kelle hing peab sisimas vabadusvõitlust omaenda mõttemustrite mustades kongides?

Kus on see Vang, keda ma pean vabastama?

Kus on see müür, mida ma püüan murda?

Kõige tõenäolisemalt on neid võimalik leida just Vähi ja Kaljukitse teljel igaühe olemuses. Kui nad aga sellel teljel kooskõlaliselt töötavad, siis on sinu mõistus ja keha kui hinge helendav tempel.

Siis on elutegevuse ja tema tugistruktuuride kooslus sinus kui kolju, mis hoiab sinu individuaalsuse aparaati su õrnas ja imelises ajus, see on kui rinnakorv, mis ümbritseb ja annab õhku sinus tuksuvale südamele, see on kui vaagen, millele toetudes loksub sinus ürgne ookean, see on kui selgroog, mis on sinu sillaks maa ja taeva vahel.

Lõvi/Veevalaja

Tuli/Õhk

Yang

Kindel

Mina loon/mina teadvustan

Lõvi on loomade kuningas. Loomad on hingeelu õpetajad ja puhtad sümbolid maailmas just samuti, nagu taimed kannavad endas omal moel sõnumit vaimust.

Üks Vana-Pärsia luuletaja on kunagi lausunud:

„Elu uinub kivis, unistab taimes, on ärkvel loomas ja saab endast teadlikuks inimeses.“

Lõvi märk on hinge esiletooja.

Hingetule ehk loomiskire väljendaja.

Loovuse, soojuse, hingesuuruse, õilsuse ja vapruse märk.

Ta on sodiaagi suur päikesekiisu, kes näeb välja nagu päike ja armastab peesitada päikesekiirtes.

Ta on suur ja soe ning ometi õrn ja haavatav – just selle tõttu, et väljaastuva märgina on ta õrn ja tundlik enda vastu suunatud löökide suhtes.

Tal puudub omadus olla valvas, jälgiv ja tähelepanelik.

Lõvi on loovuse märk ja tema nõrgaks küljeks on vastuvõtlikkus ning puudulik vaatlusoskus.

Nii vajabki Lõvi oma paarilist telje vastaspoolel – Veevalajat, kellel just vaatlusoskus, sõltumatu seoste nägemine ja teadlikkus toimuvast tugevaks küljeks on.

Kes on võimeline kaitsma kuninga väärikust ja nägema läbi võimalike reetmiste algmeid kuningakojas.

Lõvi on sümboolselt ka see, kes on laval valgussõõris, nii usaldavana pimeda saali ees.

Veevalaja on sümboolselt tema turvaülem.

See, kes ei kuulu isegi mitte vaatajate ega fännide hulka.

Kes seisab kõige taga ja vahetab kohti ilma tähelepanu äratamata ja on teadlik nii etenduse käigust kui ka vaatajate nimekirjast. Ja on võimeline tuvastama võimaliku ohuallika mõne teise kardina varjust... ta lihtsalt ei ole ei laval ega ka etenduse jälgimisest hõivatud.

Ta on see, kellel on sellest päevast ja toimuvast lihtsalt ülevaade.

Lõvi on kuningas ja Veevalaja kojanarr.

Milleks vajab kuningas narri?

Loomulikult selleks, et mitte ise narriks jääda.

Veevalaja kaitseb Lõvi väärikust ja hoolitseb selle eest, et kuningas oleks informeeritud toimuvast, ja Lõvi omakorda hoolitseb Veevalaja puutumatuse ja vabaduse eest.

Loovus tõmbab endale tähelepanu, kuid sünnib ise sageli pimedana – teadlikkus hoiab end sageli varju, kuid omab seeläbi selget ülevaadet.

Nii ongi Veevalajas Lõvi silmad ja Lõvis Veevalaja jõud.

Jõud tuleneb kohalolekust – teadlikkust toidab sõltumatus ja liikumisvabadus.

Veevalaja märgis tähistab liikumisvabadus üksiti ka vaatenurgavabadust ja sellega kaasnevat huumoritaju – siit pärineb ilmselt  ka Narri kujund.

Igas inimeses on see telg olemas. Selle telje Lõvi poolele jääb inimese loovus, mõjukus ja väärikus – Veevalaja poolele aga jäävad need omadused, mis eelnimetatuile tõepoolest kõige paremat kaitset ja tasakaalu pakkuda suudavad: erinevate vaatenurkade rohkus, võime enda üle ise nalja heita ning näha ka tavapäraselt tõsiseks peetud situatsioonide koomikat.

Kes ise pikali viskab, seda pikali ei lööda – samas peab ta ka teadma, kuidas püsti tõusta.

Kuidas õppida nägema maailma nii ülalt alla kui alt üles ja kuidas kanda mõnuga oma impersonaalset sarvedega ruudulist kuube, mis paradoksaalsel kombel annab siiski mitte vähem eredalt väljenduva isikupära kui tema vastas asuv kuningarüü.

Ja nüüd viimane vastandpaar:

Neitsi/Kalad

Maa/Vesi

Yin

Muutlik

Mina korrastan ja kontrollin/mina usaldan ja andun

See on inimteadvusele vast üks kõige keerukam vastandipaar.

Siin hoitakse tasakaalu ning loovat pinget tervikutaju, usalduse, voolavuse ning äärmise analüütilise peenuse, detailsuse ja kontrolli vahel.

Sellel teljel kohtuvad väga peen korrastatuse aste ja väga suur usaldus.

Perioode, mil üks pool teist tõeliselt pelgab ning ei teagi täpselt, kas kardab rohkem kaosesse langemist või ootamatut lahutusteravuse torget, tuleb selle teljega seoses ilmselt ette nii mõnelgi rännakuteel.

Ometi peitub siin ka kõige imelisem koostööšedööver!

Nüansitundlik ning peenelt teadvustatud voolavus ja plastilisus.

Selle telje läbitunnetatud dünaamikast pärinevad foto- ja filmikunsti saavutused, tantsuline meisterlikkus, sõnaline kujundlik voolavus, unustamatud kunstiteosed, suhtlemisemeisterlikkus jpm.

Neitsi pool justkui läheneb usalduse leidmisele kontrolli meetodil ja timmib lahutusteravust, lootes niimoodi üles leida salapärast voolavust – seda matkida. Ta  justkui valmistub kaosega kohtuma ennast korrastades.

Kalade pool jälle toetub tervikutajule ja usaldusele, lastes end pea kinnisilmi kanda just selle juurde, mis oluline ja mida märgata, ning otsides tajudele toetudes selle tähendust.

Intuitiivsele sisekaemusele toetudes omandatakse võime seda tõlkida ja  „kuulata“

Omandatakse nö tundepeenus ja usaldus, mis võimaldab tasakaalu leida ning toime tulla ka väliselt kaootilises olukorras, milles seosed asjade vahel on peaaegu märkamatud või vähemalt väga raskesti määratletavad ihusilmaga vaadates.

Nii õpitaksegi sisetundele toetudes maailma mitmekesisust ning erisusi tundma.

Kalade ja Neitsi telg on ka astroloogilise kaardiga töötamisel kindlasti käikuminev telg.

On siin ju tegemist väga peenenüansilise ja detailiderohke tervikuga, milles lisaks detailidele vaja tajuda ka tervikplaani, mis kõik märkamised ühte seob, tasakaalu viib ja konteksti paigutab.

Kalade märk sümboliseerib usaldust, sulandumist, andumist, leppimist, eluõiguse andmist tunnetele, tajudele, mis, nagu selgub, võivad samuti olla erksad, kuid kummalisel kombel just vastupidisel moel Neitsi poolel avalduvale – mitte neid kontrollile allutades ja korrastada püüdes, vaid suurendades oma sisemist erksust kesk kontrollimatut eluvoolu.

See annab võimaluse tajuda ehmatavaltki täpseid nüansse vabas eluvoolus või tundepuhangus.

See on selline omalaadne „kinnisilmi täpsus“

Niisiis on Neitsi ja Kalade telje põhiteemaks täpsus ja tervikutaju.

Sellel teljel on peidus asjad, mida duaalsel maailmavaatel on vast kõige raskem ühtekuuluvana näha.

Siin on asjad, mida peetakse vast kõige sagedamini ühendamatuteks. Igatahes tahab kõva harjutamist, et neid oma toimimises kooskõlaliseks või vähemasti vaheldumisi toimivatena aktsepteeritavateks saada.

Tegelikult kuuluvad nad aga sama lahutamatult ühte nagu kõik eelnevadki tasakaalupaarid.

Just nagu kunstnik, kes oma taiest maalides läheneb neitsilikult sõrmejoonte esiletoomiseks ja siis jälle kaugeneb kolm sammu, et vaadata kalalikul moel läbi „uduste silmade“ proportsioone.

Just samuti, nagu veemolekulid sisalduvad voolavas vees või neitsilik liivaterane merepõhi on nii kalalikult loksuvat veekogu kandmas või ekraani resolutsiooni punktide arv annab oma parima kaasande ekraanil voolavale filmile või äärmine nüansitundlikkus tantsuliselt voolava tantsijanna liigutustes või tähelepanuerksus meditatiivselt voolavas meeles.

Kus iganes see telg ennast ka ei avaldaks, on nad ikka lahutamatult koos – need poolused ei saagi lahus olla, sest kui pole osakesi, pole ka voogu, ja kui resolutsioon on madal, siis ei saa pilti ekraanil ei zoomida ega voolavaks muuta – “jääkuubikud” tulevad ekraanile.

Ja nüansitundlikkuse puudumise korral öeldakse, et tegemist on „tahumatu tüübiga“.

Samas on elu nii tehtud, et üks täpsus peab selleks hetkeks justkui varju astuma, kui teine esile tuleb – seda üksnes duaalsuse nähtavas plaanis. Aga igaüks, kes nende tegelikku ühtsust on tajunud ja teadvustanud, ei unusta kunagi seda poolt, mis parasjagu varjus on ja sealt oma paarilisele usaldusväärset toetuspunkti pakub ;)

Kuniks usaldusväärne tundub vaid üks pool, on teine pool inimesele kardetav, ärritav, arusaamatu jne.

Sellel teljel vabanenud dünaamika ja tasakaalutunne vabastab inimese elulises mõttes plaane vahetama ning toob kingitusena kaasa erakordse elulise sujuvuse ning liikumise harmoonia.

Võita tasakaalutelgede pooluste usaldus endas – see on tervikuteadvuse sünni eeldus.

See on Kodutee ja kõige imelisem seiklus, mida võib ette kujutada.

See on kodurahu ja armastuse leidmine lõpmata mitmekesises maailmas.

See mitmedimensiooniline rütmide, helide, ja värvide virvarr, mille korrastatuse aste võib ilmselt ehmatada pikali või muuta imetlusest keeletuks igaühe, kes seda äkitselt hoomab.

See on kaose ja korra müstiline kooslus, milles kaos ei tähendagi üksnes korrastamatust – pigem tähendab see hoopis vabadust.

Sedasama vabadust, mille eest me nii sageli meeleheitlikult võitleme ning mida oma eluteel kaost kartes ja kogedes nii harva tänada mõistame.

See müstiline kooslus, milles saatus ja vabadus, neelduv ja kiirgav, individuaalne ja ühine on seotud niivõrd lummavasse mustrisse, et selle kirjeldamine on tõepoolest jõukohane üksnes elule endale.

Igal meist on selles oma laul, oma värv, nüanss ja etteaste, oma leid ja oma kaotus, oma tee ja oma panus, ja ometi on see ühine...

Astroloogia võimaldab sellest pisut enam osa saada.

Sellest teadlikumaks saada.

Seda märkama ja imetlema õppida.

Selle ees hirmu ületada ja selles oma kohta leida.

Uusi vaatenurki avastada.

Astroloogiat kui keelt või õpetust valitseb planeet Uraan.

Veevalaja juhtplaneet – seesama Narri koduplaneet.

Astroloogia ongi paljuski nagu Narri retsept Kuningale, ja eks Kuningas ole ju meist hinges igaüks – see on Looja meis.

Astroloogias on peidus mõnus ja käepärane Kojanarr, kes õpetab nägema oma elu ja olemist üha uutes erinevates seostes ja perspektiivides – märkama selles tsüklilisust, märke ja põhjuslikkust.

Õpetab vahel pikali viskama, enne kui pikali lüüakse, ja innustab taas õigel hetkel ja kombel püsti tõusma, sest uus vaatenurk annab selleks võimaluse, vabaduse ja jõu.

Astroloogia on õpetus eluringist, tasakaalust dünaamilises arenevas tervikus, elutsüklitest ja olemuse erinevatest tasanditest.

Ta aitab tutvuda oma olemuse ja selle lätetega ja annab seeläbi kätte võtme enda edukaks uuendamiseks – või oleks õigem öelda uuenemisega kaasaminekuks.

Eks ole ju kõigega nii, et hea on edasi arendada seda, mida oled tundma ja mõistma õppinud.

See, mille oled omaks võtnud, ongi sinu oma – ja mitte miski pole omasem  ega tõelisem oma olemusest.

Pole võimalik võita temast suuremat sõpra ja paremat teekaaslast.

Siis näitab ta sulle oma kõrgusi ja sügavusi ning juhatab su kättpidi oma Allikale.

Siis mõistad sügavuti oma individuaalsust ja leiad võimaluse selleks, mida inimesed on hakanud kutsuma eneseteostuseks.

Õpid üha enam puhtalt välja mängima Oma Lugu ja tajud oma üllatuseks, et see sobib sulle!

Et justkui Suure Venna Käsi oleks äkki sinu selja taga – et oledki justkui õigel ajal ja õiges kohas ja elu ise on sulle justkui andnud oma heakskiidu.

Mis võiks olla tervendavam või julgustavam ühendvälja toetusest?

Äkki ongi nii, et ruumis on ruumi ja ajas on aega ja rõõm ning rahu sellest vaataks sulle otsekui otsa – siinsamas – väljaspool aega ja ruumi?

Su juured justkui ulatuksid sinna, kust aeg ja ruum algavad, ja tõmbaksid sealt ajatust ja ruumitust allikast nii ühte kui teist – just niipalju, kui parajasti vaja.

Aegade armastus ruumide vastu

Kajab kõikidest ruumidest vastu

Kaigub kõikidest aegadest läbi

Ruumide igatsus, hirm ja häbi.

Kõik toidab kõike ja peegeldub vastu

Taeva armastus maa peale laskub

Maapinnal õitseb ja kannab vilja

Võbeleb, väreleb – toob end välja.

Selleks, et tõusta uuesti üles

Otsekui roosikimp kiirgavast sülest

Tõusta ja särada taeva kaisus

Elu – see aegruumi vastus vaimus.

TiinaV

07. augustil 2009, kell 05.30 Palal